Metskits ehk kaber       Capreolus capreolus

Enamasti maikuul sündinud tallede kasukas on kaitsevärvi täpiline ja püsib selline kuni sügisese karavavahetuseni ning neil puudub ikka veel iseloomulik kitselõhn. Emapiima saavad kitsetalled nelja kuu jooksul, lisaks tutvutakse taimemaailmaga ehk toidulisa tuleb otsida sobivate rohttaimede lehtede ja võrsete näol. Praeguseks hulgutakse veel piiratud alal ehk maailma alles avastatakse. Mitmikud talled hoiduvad omaette, et hajutada korraga kõikidele kiskjaohtu.

Peamiselt lähikonnas viibiv emasloom üritab ohtu märgates tähelepanu endale tõmmata, et võimalik vaenlane järglastest eemale meelitada. Kuigi talled on juba piisavalt vilkad ja võiksid endid ohu korral ka põgenemisega päästa, eelistavad noored loomad „mängida peitust“. Talled laskuvad kõhuli, sirutavad kaela välja, jäädes liikumatult lamama. Selline käitumine oma elupaikades on tallesid aidanud aastatuhandete vältel, kuid ei paku enam kaitset kiirete heinaniidukite ajastul.

Juuli teisel poolel algab metskitsedel sigimisaeg ja indlev kits kaotab ajutiselt järglaste vastu huvi. Pulmadest ja sellele järgnevast ajast metskitsede elukorralduses arutleme siis, kui aeg sealmaal.