Pruunkaru

 

Pruunkaru ehk karu      Ursus arctos

 

Karud saavad talvekasuka selga septembri lõpuga, pealiskarva pikkuseks jääb kuni kümme sentimeetrit, aga just aluskarv muudab karukasuka soojaks ja tihedaks. Üldiselt on kasukavärviga nii, et mida vanemaks karu saab, seda heledamat pruuni kasukat kannab. Mustjaspruunilt paistab noorte karude kasukas (seda on hea ka loomaaia külastajatel teada). Valget kaelust ehk „pudipõlle“ võiks olla noorloomade tunnuseks, kes pole veel iseseisvunud

Vihma on olnud piisavalt, seega on pinnasel hästi märgata loomade tegutsemise jälgi. Karude puhul saab jälgede järgi määrata umbkaudu looma vanuse, aga seda vaid esijäseme kämblapäka jälje laiuse järgi:

 

Karu jälg. Arne Ader ( www.loodusemees.ee )

Suurte ja teravate küüntega looma kõnnijäljed kinnitavad, et karu on „päntajalg“ sest varbad vaatavad sissepoole.

Taliuinaku aegu alles aastaseks saava karupoja kämblapäka jälg jääb sügisel alla kümne sentimeetriseks.

Täiskasvanud emaslooma esikäpa kämblapäka laius jääb 11 ja 13,5 sentimeetri vahele, aga sellises „käpamõõdus“ võivad olla ka noorloomad.

Täiskasvanud isasloomade kämblapäka laius algab 14 sentimeetrist, aga kui mõõtmisel saadakse näiteks 17 sm on tegu tõeliselt suure isendiga, aga mõõtmise täpsus peab olema korrektne.

Sellist pilti võib näha metsateedel, kui selline jääb pruunkaru liikumise rajale. Juba puitunud rohttaimedest nuuma ajal ei hoolita sest metsades on piisavalt toitvaid marju ( nagu Ahto piltidelt näha). Kusjuures osa marjadest jäävad terveteks ka peale looma soolestiku läbimist. Mustikate, pohlade ja jõhvikate kõrval söövad karud ka pihlakamarju ja ka tammetõrusid.

Mahajäetud õunaaias toimetab pruunkaru sarnaselt inimesele – otsitakse ülesse õunapuu, millel kõige magusamad viljad ehk alul sügisõunad ja hiljem taliõunad.

Karude arvukus koos tänavuste noorloomadega paistab tänav peaks lähenema tuhatkonnale isendile ja nende levila on laienenud Lõuna-Eesti suunas, kus pruunkarusid varem harva kohtas. Lätis ei ole aastakümneid kohatud emakarusid poegadega, aga peatselt osutub ka see tõeks.

Alutaguse metsad, pruukarude kantsina on loovutanud suurima arvukuse Kesk-Eestile ja põhjuseid ei pea me siin kordama. Lõuna suunaline levik Põlva-, Võru- ja Valgamaale on tõsiasi, seega oli arvestatav põhjus tegevusjälgedest rääkida. Uhke looma nägemisest jääb eluks ajaks mälestus, aga tegevusjälgede märkamine annab uudishimulikule mõtteainest ja võib olla isegi kohtumise eelduseks.