Eesti keel on ääretult rikas keel, kõiges oma lopsakuses ja tohutus sõnadevalikus. Mõne asja kirjeldamiseks on loodud sõnu, mille erinevus ainult pisikestes nüanssides. Aga üks asi, mille jaoks ikka puudus käes, on lõhnu kirjeldavad sõnad. Võibolla on nad unustusse vajunud? Või end teiste asjade kirjeldamiseks loovutanud? Nii nagu sõna “lehkama”, mis omal ajal oli tavaline sõna ka lillelõhna kohta. Kirjutas ju Lydia Koidulagi oma kuulsa luuletuse:

Sind surmani küll tahan

ma kalliks pidada,

mu õitsev Eesti rada,

mu lehkav isamaa!

Kus nüüd tublid keeletoimetajad on sõna „lehk“ asendanud sõnaga „lõhn“ ja seda juba eelmise sajandi alguspoolel. Sõna lehk on meie jaoks tõesti vastik ja kole.

Aga millist lehka tähendas vanal ajal hariliku nääri kohta öeldav „siku lõhnaga“ või kas on ilus öelda palderjani kohta „kassikuse lõhnaga“. Tegelikult pole paljudel inimestel enam aimugi, mis lõhnaga on sikk ehk isane kits või kuidas lõhnab kassi poolt märgistatud diivaninurk.

Sest meie elamud on täis tehislikke „paradiisilõhnu“ või „ehtsat männimetsa lõhna“.

Ometi on vanarahval olnud selle kohta konkreetne arvamus, kuidas üks kodu lõhnab. Muidugi arvate, et kohvi ja kookide järgi. Tõesti pliidilõhnad on kodu sümbol ja need on ka näiteks huntide jaoks inimese märgid. Vanasti, kui hundid kurja tegid, siis hoidsid jahimehed enne talve punaste riideribadega hundipiiramise nööri kuu aega pliidi kohal, et kangas köögilõhnadega läbi imbuks. Kui sellise lipuriviga hundi asukoht ümber piirati, siis ei suutnud hunt sellest üle minna, sest haistis kaugelt inimese haisu.

Aga on üks puu, mille kohta vanarahvas arvas, et ta veel vägevama inimese haisuga on, kui köögilõhnad. Mis peletasid ka kõige õudsemaid maailma äärelt siia inimesi sööma tulnud elukaid – koerakoonlasi.

Matthias Johann Eisen kirjutab: „Hea abinõu pakkusid koerakoonlaste vasta toomingad, sest rahva teadmise järele läheb inimese ja toominga hais ühte. Toominga juurde jõudes kaotavad koerakoonlased inimese haisu ja küsivad tihti: „Kas inni hais või tommi hais, kas inni hais või tommi hais?“ Seda asjalugu tundes katsuvad inimesed kas toomingapõesasse peita ehk toominga otsa varjule pugeda.

Koerakoonlaste kartusel istutati vanasti sagedasti elumajade ligidale toomingaid, aga niisamutigi maa sisse kaevatud koobaste ja urgaste juurde, et toominga hais seal vaenlased ära eksitaks.“

Ja polegi imestada.

Aga selle puu lehaga ei saa liialdada, teate ju küll, et oksi tuppa tuues hakkab pea valutama.

Vanarahvas kõneles selle kohta, et kui Vanakuri nägi, et tema koerakoonlased nii suutäieta jäävad, siis pani ta toomingaõite sisse mürgi, mis pea valutama paneb, nii ei saa toomeõite ilus kaua viibida ja koerakoonlased saavad jälle tagaajamist mängida. Mulle meenutab see lugu natuke lastemängu, kus lahtilöömisega üksteist taga aetakse – kivinõida.

Aga toomingaõied on praegu kauge minevik, täpselt teiselpool aastaringi ja on üsna võimatu inimese ja toominga lõhna võrrelda.

Aga ka toominga okstel on väga vänge hais, nii iseloomulik, et kui seda korra tundnud olete, siis tunnete ta ilmeksimatult ära. Selline toomingapulk oli vanarahval alati kaasas, sest ka see aitas hingedeajal põue pugeva hirmu vastu.

Aga ka tema puhul polnud abi igavene, toomingaoks kaotab oma lõhna ja nii ka võluvõimu kuivamisel ja seda tuleb ikka jälle uuendada, kui peate sügispimeduses koju jalutama.

Toomingas ( www.loodusemees.ee )

Toomingat on praegu lihtne ära tunda tema tumepunase koore järgi, millel heledad tähnid. Lehed lahkusid sellelt puult juba kuu aega tagasi. Otsige toomingas metsaservas ülesse ja ärge unustage, enne oksa lõikamist puult küsida, kas ta tahab oma oksa anda. Selge „jah“ vastus on see, kui puu teile peale küsimist läbi tuulehoo lehvitab.