Söe arboreetumist ja võõrliikide seemlast

Submitted by Looduskalender on Wed, 27.11.2019 - 01:14
Autorid

Autor Vello Keppart

Body

Arboreetum on puittaimedest võõrliikide kollektsioon, kus liik on istutatud suuremate (puistutena) või väiksemate gruppidena, et uurida võõrliigi kasvukäiku metsakoosluses.

Nii õpetas Söe arboreetumi rajaja Ülo Erik erinevust dendraariumist, kus liiki esindab sageli vaid üks või mõni puittaim. „Metsanduslikult lootust andvamaid puuliike istutatakse päritolu viisi 40–60 taime rühmiti (muidugi juhul, kui neid niipalju üldse on)“ (Erik 1981: 21). Arboreetumi tähtsusest inimesele on põhjalikult kirjutanud ka Heldur Sander (2002, 2007).

Eesti Metsanduse ja Looduskaitse Instituudi (metsainstituudi) Kaarepere Metsakatsejaama katsetööde eesmärgiks Söe arboreetumis oli:

       · Võõrpuuliikide kasvatamine: peamiselt metsanduslikust, vähemal määral dekoratiivsest aspektist lähtudes Eestis laiemaks kasvatamiseks sobivate geograafiliste päritolude selgitamiseks.

       · Kodumaiste ja võõrpuuliikide seemnebaasi loomine: seemlate ja klooniarhiivide rajamine.

       · Metsaselektsioonialane uurimistöö: järglaskatsekultuuride istutamine.

       · Perspektiivsete võõrpuuliikide katsekultuuride rajamine.

Väljavõte Lembitu Tarangu (Twerdianski) blogist: „Oli aasta 1975. Kolm meest – Eesti Metsainstituudi direktor Ülo Erik, kohapealses kõne-pruugis "kindral", Kaarepere Metsakatsejaama juhataja Kaupo Ilmet ning Lembitu Tarang, kes tol ajal töötas metsainstituudi alluvuses oleva metsakatsejaama metsaülemana, käisid labidad käes Luuassaare vahtkonnas endise Kaarlimetsa ja Uue-Puutsa talu põldudel ja heinamaadel. Vahetevahel löödi labidas maasse ja uuriti mullaprofiili. Otsiti sobivat maad taimla-puukooli ja arboreetumi jaoks.“

Tõrve ja Kassivere küla Pedja jõe servas on külmalohu tõttu üks karmima mikrokliimaga piirkondi Eestis. Meteoroloogiajaamadest just Jõgeval, sama jõe ääres 12 km põhja pool, registreeriti Eesti külmarekord -43,5 kraadi (17.01.1940). Söe meteoroloogiline vaatluspost tegutses 1978. aasta maist 1998. aasta märtsini. Minimaalse õhutemperatuuri langust madalamale kui -32 kraadi registreeris vaatleja Rosviita Ploom 17 korda ning kõige karmim pakane oli vaatlusonnis -40,2 (30.12.1978) ja -41,8 kraadi (31.12.1978). Söe arboreetumis eluõigust näidanud aklimatiseerunud liigid ja vormid on külma suhtes kindlamad ja neid võib soovitada kasvatada kogu Eestis.

Dendroloogidele on oluline teada puude kasvatamisel nende päritolu: millisest liigi levila osast on seeme pärit. Ülo Erik tellis seemneid IUFRO (International Union of Forest Research Organizations) seemnepangast kus on seemnete päritolu koordinaatidega kirjas. 1976. aasta juunikuus istutati katsealale esimesed istikud: lehiseid, kuuski ja harilikke pööke. 1977. aastal asutati 124 ha suurune Söe arboreetum.

1980. aastal sai kasutada uut taimla vihmutussüsteemi; 1982. aastal valmis arboreetumi kuivendusvõrk (12 km kraave) ja teedevõrk. 1982. aastal istutati taimla keskele 0,5 ha suuruse lehise seemla 180 euroopa lehise, 40 vene lehise ja 5 kuriili lehise poogendit. 1986. aasta kevadel istutati välja teise kohta kuriili ja vene lehised, et saada euroopa lehise seemla. Vene lehise poogendid söödi hiljem põtrade poolt ära.

1983. aasta kevadel laiendati seemlat 227 ebatsuugaga, 114 serbia kuusega, 139 halli nuluga, 34 jaapani nuluga. Kaks aastat hiljem istutati juurde 29 keerdmändi ning 17 Moskva oblasti ja Leedu plusspuude harilikud männid (Paal, 1988). Praegu kasvavad ja kannavad käbisid Eesti ainsas võõrpuuliikide seemlas (2,29 ha) euroopa lehised, harilikud ebatsuugad, sitka kuused, hallid ja jaapani nulud, keerd- ja harilikud männid.

1988. aastal valmis Eesti Metsainstituudi Spetsiaalse Konstrueerimise Büroos Söe arboreetumi tsoneerimise projekt ja funktsionaalne jaotus (autorid Ülo Erik ja maastikuarhitekt Ethel Brafmann) (vt joonis 1). Samal aastal valmis ka Eesti Metsakorralduskeskuses Priit Kohava poolt arboreetumi mensulmõõdistamine mõõtkavades 1:1000 ja idaosa 1:500, et kollektsiooni puittaimed kanda alusplaanile.

Joonis 1. Söe arboreetumi tsoneerimise projekt (E. Brafmann 1988).

Joonis 1. Söe arboreetumi tsoneerimise projekt (E. Brafmann 1988).

Ülesandeks oli rajada peale tootmistaimla ja võõrliikide seemla veel katsed perspektiivsetele võõrpuuliikidele ja selgitada nendest parimad geograafilised päritolud; rajada botaanikaaia tüüpi dekoratiivliikide kollektsioon, mis jääks ühtlasi nende seemnebaasiks; istutada hariliku kuuse ja männi järglaskatsekultuurid; rajada hariliku männi klooniarhiiv; koostada kollektsioon okaspuude aedvormidest nende kasvatamise propageerimiseks ning nendelt saaks varuda pookoksi ja pistikuid. Aedvormide istutuse võib kavandada jalgteedega ja istumisvõimalustega puhkealana, millise kompleksi kuuluks ka välilektoorium (Ivar Etverki käsikiri 1987).

1992. aastast on arboreetum looduskaitse all dendroloogilise kollektsioonina. Vabariigi Valitsuse korraldusega 07.04.1998 võeti Söe arboreetum „Sordiaretuslikku, teaduslikku või kultuuriväärtust omavate istanduste loetellu“.

Vello Keppart (Söe arboreetumi hooldaja 1983-1992) inventeeris arboreetumit 1994. aasta sügisel. Istutatud taimedest oli alles 14 550 puud ja põõsast 86-st perekonnast kokku 276 taksonit, mis kasvasid ca 35 ha suurusel alal. Söe arboreetum kuuluks seega keskmise liigirikkusega puittaimede kollektsiooni hulka (201-400 taksonit) (Abner jt, 2002). Ülo Erik vaatas üle 1999. aastal oma katsekultuurid ja nummerdas need metallist lipikutega. Viimane inventuur tehti Alvar Petersoni ja Toomas Hirse poolt seoses Devepargi projektiga 2011. aastal (Laasik 2011), kuid see töö jäi vormistamata. RMK kodulehel on väidetud, et „Tehtud on ulatuslikud välitööd ja detailselt just kollektsiooni osas: kaardistatud arboreetumisse istutatud materjali paiknemine maastikus; hinnatud tervislik puude seisund; määratud liikide säilimiseks olulised esmased hooldusvajadused; prioritiseeritud tegevuste tähtsus; koostatud kaardikiht hooldusvajaduste kohta; selgitatud välja arboreetumi ala omandivormi ja kõlvikuline jaotumine“ (Devepark 12.9.2018). Kahjuks mitmed viimase kümne aasta istutatud taimed jäid siiski kaardistamata, sest neid ei leitud hooldamata arboreetumist üles.

Kollektsiooni on vaja iga-aastaselt hooldada, täiendada ja jälgida: kahjustuste ilmnemine, registreeritakse puittaimede hävimise põhjused, olulised on mikroklimaatilised andmed, mida saab siduda dendrofenoloogiliste vaatlustega. Metsakatsejaamas koostati igal aastal arboreetumi tööde aruanded, mis on kättesaadavad Eesti Rahvusarhiivi Rakvere arhiivis. Saadud andmeid tuleks teaduslikult läbi töötada.

Võõrpuuliikide katsekultuure rajati aastatel 1976–1994 Söe arboreetumisse ja ka metsakatsejaama metskonna lageraielankidele eesmärgiga selekteerida Eesti kliimale kõige sobivamad vormid uuritava puuliigi erinevatest päritoludest nii metsakasvatusele kui ka haljastusele. Seoses Kaarepere metsakatsejaama likvideerimisega (1992) lõppes arboreetumi hoolduse rahastamine. Metsamaa läks üle Jõgeva metskonda, mis omakorda 2008. aastal liideti suureks Jõgevamaa metskonnaks. Metskonnal ja dendroloogidel puudub huvi selle arboreetumi hoolduse, täiendamise ja arendamise vastu. Paljud arboreetumi istutatud taimed hävivad hooldamata jätmise tõttu. Puistute takseerkirjeldustes ei ole ühtegi märget, et tegu on arboreetumi piiranguvööndiga, katsekultuuriga, nimetatud ei ole istutatud liike. Istutusalasid majandatakse kui tavalist majandusmetsa ja arboreetumi niitudele istutatakse jätkuvalt hariliku kuuse kultuurpuistud.

Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus taotles 2008. aastal toetust taotlusele „Söe arboreetumi inventeerimine ja hoolduskava koostamine“, taotlust toetas ka Riiklik Looduskaitsekeskus.

Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus lõpetas aga 2010. aastal tegevuse ja ilmselt jäi projekt lõpetamata töö ja juhtimise ümberkorraldamisega. Küll tellis Keskkonnaamet 2008. aastal Artes Terrae OÜ-lt looduskaitseväärtuse hinnangu. Leiti, et kuigi arboreetumil on kõrge dendroloogiline ja ökoloogiline väärtus, on selle kultuurilooline, esteetiline ja puhkemajanduslik väärtus madal ning kuna ei ole tegemist ajaloolise pargiga, siis tuleks Söe arboreetum kustutada kaitsealuste objektide nimekirjast.

Mida teha Söe arboreetumiga?

Kas loobuda arboreetumist, selle hooldusest ja kultuuriväärtustest või pigem võtta eeskuju lätlaste Kalsnava arboreetumi arendusest, mida haldab ka riigimetsa majandaja? 29. septembril 2010 korraldati Kursi jahilossis Söe arboreetumi tulevikukonverents. Kutses kirjutas Urmas Roht: „Äärmiselt kahju on aastakümnete pikkust tööd ja kulutatud energiat ning raha lasta lõplikult tuulde. Selleks kutsub RMK Looduskaitsetalitus Teid kokku Kursi jahilossi, et ühiselt arutada võimalusi anda Söele uus eluvõimalus, millest võidaks nii metsateadus, puhkemajandus, kui ka paraneksid võimalused inimestel õppida tundma puid ja põõsaid.“ Lembitu Twerdianski on kirjutanud: „Arboreetum on osa Eesti metsanduse ajaloost ja osa Eesti metsakultuurist olles samal ajal pärandkultuuriobjekt“. 8. veebruaril 2018 kutsus Kristjan Tõnisson Jõgevamaa metskonna Pikknurme kontoris kokku nõupidamise, kus otsustati siiski arboreetum jätta looduskaitse alla. Hoolduskava puudumise tõttu RMK ala hooldama ei hakka, hoolduskava tegemist aga keskkonnaamet ei kavatse koostada.

Hoolduskava. Istutatud kollektsiooni (ca 35 ha) tuleks hoida ja hooldada igal aastal. Maastikuhooldust vajab kogu territoorium, siis muutub ta külastajatele ligipääsetavaks (kaks ringteed 5 km, 11 km kraavitrasse muldkehaga). Trassidelt raiuti võsa viimati 2010. aastal. Võõrliigid ja katsed tuleb varustada etikettidega, selleks on vaja teha detailne inventuur ja kaardistamine. Arboreetumi piirid vajavad täpsustamist ja muutmist. Rajada tuleks arboreetumi parkla, puhkekoht ja teabepunkt Kaarlimetsa maadele. Söe arboreetumit tuleks ka edaspidi hoida metsateaduse katsealana (arboreetum, seemla) ja RMK puhkealana. Peale istutatud võõrliike saab näidata huvilistele ka pärandkooslusi (luhaniit, aruniidud), pärandkultuuri objekte (katsekultuurid, kiviaiad, talukohad, paemurrud, lubjapõletuskohad), kaitsealuste liikide kasvukohd ja elupaigad, haruldase võsa-uruhiire elupaik Kaarlimetsa niidul.

Ainult hooldatud arboreetum omab puhkemajanduslikku, teaduslikku, hariduslikku ja haljastuslikku väärtust, mis kutsuks vaatama loodusest huvitatud inimesi. Kahju, et Söe arboreetumi hooldamiseks ja arendamiseks ei ole viimased seitse aastat leitud piisavalt vahendeid.

Joonis 2. Söe võõrpuuliikide seemla (värvitud ala) Maa-ameti kaardirakenduses. Kollase joonega metskonna haldusala, mis ei hõlma kõiki seemla puude kasvuala.

Joonis 2. Söe võõrpuuliikide seemla (värvitud ala) Maa-ameti kaardirakenduses. Kollase joonega metskonna haldusala, mis ei hõlma kõiki seemla puude kasvuala.

Söe võõrpuuliikide vegetatiivne seemla on omataoliste seas Eestis ainus. See rajati Eesti Metsainstituudi initsiatiivil Kaarepere Metsakatsejaama taimlasse aastatel 1982 (euroopa, vene ja kuriili lehis), 1983 (ebatsuuga, serbia kuusk, hall ja jaapani nulg; kokku 44 klooni) ja 1985. aastal (keerdmänni 5 klooni, hariliku männi Leedu ja Moskva oblasti kloonid) kokku 2,4 ha. Siin on aastast 1986 ka euroopa lehise seemla. Kahjuks kannatavad lehised tugevasti lehisevähi all. Seemlatöid kureerisid Harry Paal ja Harri Paves ning RMK seemnemajanduse tootmisjuht Alvar Peterson. Pärast Kaarepere metsakatsejaama likvideerimist 1992. aastal klooniarhiivi ei ole hooldatud, kuna privatiseerimisega jäi seemla Ülapuutsa erakinnistule. Taotleti seemla maa riigi omandisse võtmist, mis rahuldati 2005. aastal. Eraldatud alast (joonisel 2 kollase joonega) jäävad aga paljud seemlapuud välja. Looduslik kuuse uuendus kasvab seemlas teise rindena ja arukased on kohati üle seemlapuude. Ebatsuugad on andnud järelkasvu.

 

Kirjandus

Abner, O., Elliku, J., Paivel, A., Sander, H. 2002. Eesti puittaimede kollektsioonid. – Dendroloogilised uurimused Eestis, III. Tallinn, 74-103.

Devepark. – RMK. URL:

https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/parandkultuur/projektid/interreg-lv-a-devepark

(12.9.2018)

Erik, Ü. 1981. Võõrpuuliikide kasvatamisest Eesti Metsainstituudi katsealadel. – Eesti Loodus, 1, 17-21. Laasik, H. Söe arboreetumist tuleb mõnus õues õppimise koht. – Vooremaa, 6.12.2011.

Paal, H. 1988. Esimene igihaljaste võõrpuuliikide vegetatiivne seemla Eestis. – Mets Puit Paber, 11, 6-11. Sander, H. 2002. 55 aastat (1974-2002) dendroloogilist uurimistööd Eesti metsanduslikes uurimisasutustes — Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVIII. Metsandusliku uurimistöö minevik ja tänapäev. Tartu, 163-182.

Sander, H. 2007. Eesti arboreetumid loodusgeograafi pilgu läbi. – Eesti Parkide Almanahh. Muinsuskaitseamet, Keskkonnaministeerium, 84-91.

Artikli kirje:

Keppart, V. 2019. Söe arboreetumist ja võõrliikide seemlast. — Jõgevamaa metsad 1918-2018. Jõgeva, 101-107.

Püsilink: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:398383

 

Tags

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.