Raamatuparandus

Submitted by Looduskalender on Sat, 21.11.2020 - 09:09
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Image
Raamatu nöörimine
Body

Raamatu nöörimine

Sain hiljuti sugulastelt mitu kasti põnevaid vanaisa raamatuid. Raamatud on olnud pidevas “töös”, neid teatmeteoseid on tuhandeid kordi lapatud, nad on olnud kasutuses juba sada aastat. Ja need raamatud on üllatavalt hästi säilinud. Kaaned on enamasti hästi kinni ja rebenemisigi pole.

Kuid mul on kodus antikvariaatidest ostetud raamatuid, mil köide lahti ja lehed räbalad.

Mäletan oma lapsepõlvest, et kui vennaga haiged olime, siis tuli vanaema Viljandist meid hoidma. Ja siis luges ta meile ette lasteraamatuid, aga kuna need olid tollal imeilusate piltidega, siis olime neid uudishimulikult lapsekäega siitsealt sikutanud, kohati ka hooletusest käristanud. Nii võttiski vanaema niidi ja nõela ning õmbles raamatud jälle kokku ning parandas paberitükke kleepides katkisi kohti.

Olen aastaid seda oskust imetlenud ja sel sügisel nähes Eesti Rahva Muuseumi kuulutust “Raamatute parandamise” töötoast, panin end kohe kirja.

Ütlen kohe ära, et pole midagi nii imelist varem õppinud.

Nii valmivad kaaned

Nii valmivad kaaned

On tõesti ime, kuidas kahe päeva jooksul sai mu ilma kaanteta ja lahtiste lehtedega Eiseni “Eesti mütoloogiast” kaunis kõvakaaneline raamat. Suur osa sellest on konservaator Silli Pedoski ja ka teise õpetaja Eve Kasearu töö, aga eks kergemaid kohti pusisin ikka ise.

Aga lisaks praktilisele tööle sain hulga teadmisi, mis isegi üllatuma panid. Näiteks olevat raamatutele parem, kui neid riiulis külili hoida, nii viis kuus tükki üksteise peal, siis ei lagune köited laiali. Arutasime just Ain Raaliga, et peaks kunagi “Eesti ravimtaimed” kolm osa kokku köitma, aga selgub, et selline “klots” laguneb varem või hiljem laiali. Igatahes oleks siin idee bibliofiilidele kallimate raamatute jaoks uutmoodi raamaturiiulite tootmiseks.

Ja veel, kui hakkate endale raamatutest pensionisammast laduma, siis ei tasu raamatuid parandada ja uuesti köita, originaalis on nad kallimad.

Aga kui raamat on teie sõber, siis saab ühtteist ära teha. Kõigepealt tuli raamat algosadeks lammutada, võtta ära kaaned, puhastada need liimijääkidest. Harutada lahti poognad, nii niitidest kui metallklambritest. Just metallklamber on raamatule kõige hullem, sest varem või hiljem hakkab see niiskes kohas roostetama. Seejärel tuleb lehed puhastada õrna kustukummiga, rasvaseid näpujälgi välja saada on võimatu, aga vahel on nad raamatu eriline lugu.

Lasteraamatutes olevaid värvipliiatsitega sikerdusi ei saa ka enamasti eemaldada, aga arutasime, et need võiks varustada sikerdajate allkirjade ja aastaga, kui nad seda täiskasvanuna muidugi tunnistada tahavad. Igasuguseid parandusribakesi saab skalpelli või luulabidakesega hästi eemaldada, aga kileteipi lahti saada on praktiliselt võimatu. Väga visad inimesed on proovinud seda eetriga, mis olevat ainus lahendus. Seega hoidke kileteip raamatutest kaugel, tavaline paber ajab asja ära, aga kasutatakse lihtsamate raamatute puhul ka filmoplasti. Eriti tolmuseid ja määrdunud raamatuid pesevad konservaatorid leht lehe haaval, aga see on väga suur töö. Rebendeid parandatakse sama värvi paberitükikestega, mis lehele liimitakse ja siis raskuse alla pannakse.

Ka liimide koostis oli üllatavast üllatavam. Tänapäeval kasutatav PVA on kasutusel, see on tõesti hea liim, aga ainult sellistes kohtades, mida mitte kunagi enam lahti pole vaja võtta. Igasugustes kleepimistöödes kasutatakse vees lahustuvaid liime. Raamatuköitetöödes pole enamasti kasutusel kartulikliister, nagu tapeediliimimisest mäletan, vaid nisutooted. Kasutatakse nii nisujahuliimi kui ka nisutärkliseliimi, mille tegemiseks saab algaineid näiteks mahepoodidest.

Igal juhul liimib paberi kokku seesama kurikuulus gluteen, mis inimese organismis kahju kipub tegema. Oluline on ka see, et paberid kuivamisel üksteisega vales kohas kokku ei kuivaks, selleks kasutatakse kas tavalist geotekstiili või spetsiaalset holydexi.

Peab ütlema, et kõige enam meeldis mulle poognate kokkuõmblemine. Just sel hetkel tunned, et nüüd lood midagi uut. Mult on ikka raamatu kirjastuslepingu sõlmimisel küsitud, mitu autoripoognat ma kirjutan ja ma pole sellest süsteemist eriti aru saanud. Aga nüüd näen, et poogen, mis tekib suure lehe kokkuvoltimisel ja paarislehtede lahtilõikamisel on raamatu loomise alus. Olete näinud oma raamatutes neid pisikesi numbreid, millega poognaid märgitakse. Ja kui poognad valesti kokku saavad, on leheküljed sassis. Köitmisel on kõige tähtsam järge pidada, et mitte päris lõpus kogu tööd uuesti lahti võtta.

Muidugi on näiteks nöörköitel, kui raamatu seljale saetakse pisikese vineerisaega jäljed 2-4 nöörile, et poognad niidiga nende külge õmmelda, vaja ka erilist raami. Aga osavad pidavat hakkama saama ka selle erilise seadmeta. Õhemaid raamatuid saab köita ka ilma nöörita. Liimköidetel aga taotakse naaskliga augud ramatuploki sisse ja õmmeldakse servast lihtsalt kokku.

 Need liimköited, mida eriti palju toodeti 1980ndatel ongi praegu eriti räbalad. Ühel kursuslasel kaasas olnud Kumari “Lindude välimääraja” oli nii lagunenud, et endamisi mõtlesin patumõtet, et targem oleks see minema visata. Aga visa töö tulemusena sai sellest tõesti ilus uus raamat.

Kaante tegemine on minumeelest kõige raskem töö, sest see nõuab millimeetri pealt täpseid lõikeid, puhast liimimistööd, ei mingit pläkerdamist, sest see on see, mida lõpptulemusena näeme.

Valmis töö

Valmis töö

Kas ma oskan nüüd oma raamatud kõik ära parandada? Ilmselt mitte. Aga see, et ma sellest nüüd teile natuke rääkida püüdsin, näitab, et mingi aimdus tekkis. Kindlasti vaatan ma nüüd oma raamatuid teise pilguga ja ootan uut kursust, et mõni eriti kulunuks loetud käsiraamat otsast lõpuni ise korda teha. Aga arvan, et kõigi teiste õppeainete kõrval võiks meil kooliprogrammis just selline kursus olla, sest see muudab suhtumist raamatutesse ja õpikutesse. Nii nagu õpime oma arvutit küpsistest ja üleliigsetest programmidest puhastama, nii peaksime oskama oma teabeallikaid – raamatuid ravida.

Ja veel, kursusel oli mitmeid inimesi, kes raamatutega tegelevad. Selgub, et see, et lapsed ja ka täiskasvanud lugeda ei armasta, on müüt. Eestlane on lugejarahvas!

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.