Harilik kiilassilm         Chrysoperla carnea

Võsa-kiilassilm            Chrysopa perla           

Sügisel annavad kuni pooleteist sentimeetrised kiilassilmade valmikud endist meile jälle märku. Talvituma poetakse nii eluhoonetesse, kui kütmata suvemajadesse ja mesitarudesse - vahel koguni massiliselt.

Suvest mäletame kiilassilmasid rohelistena. Koos sügisega kaob putukatelt roheline pigment ja nüüdseks on nad pleekinud hallikat värvi. Roosakas toon omandatakse aastavahetuse paiku. Kevadel, päeva pikenedes taastub kiilassilmade roheline pigment.

Nimi saadi oma rohekas-kuldsete silmade järgi. Suvel võisime neid märgata puude või põõsaste ümber lendlemas ja sügise poole õhtupimeda pikenedes lambivalguses tiirutamas. Meil elutseb teadaolevalt kümmekond liiki kiilassilmu - tavalisemad ongi võsa- ja harilik kiilassilm.

Tegu on äärmiselt kasulike putukatega - „lehetäilõvidega“, kelleks kiilassilmade vastsed kuna nad hävitavad puudel hulgaliselt lehetäisid ja mitte kümneid vaid umbes pool tuhat ühe vastse kohta, aga neid peaks tutvustama juba suvisel ajal.

Valmikud toitusid taimede nektarist ja õietolmust ja neid arenes suvega kaks-kolm põlvkonda lisaks.

Kiilassilmadel võib rahus lasta ka eluruumides talvituda. Nad ei tee liiga millelegi ega kellelegi.