Emadepäeval tuleb mulle alati meelde üks lugu. See, kuidas ma esimese lapsega oma emale emadepäevaks lilli korjasin.

Maarja oli siis veel nii pisike, et teinud just esimesed sammud. Aga lilleilust oskab ka selline pisike tirts lugu pidada. Sõitsime siis emadepäeva hommikul käruga majatagusesse nõmmemetsa, kõige päikeselisemasse männikusse, sinna, kus muidugi mõnus ja helge mängida. Kogu see männikualune oli täis imepehmeid halle lehekesi ja nende kohal troonivaid kiisukäpapehmeid kassikäppasid.

Kassikäpp on selline kummaline lill, mis hästi sobib sümboliseerima emadepäeva. Ta on üks neist taimedest, kel isad ja emad erinevatel taimedel ja kui neil kevadel üksteisele armunooli saata õnnestub, siis on neil ka ühiseid lapsi. Bioloogid ütlevad, et nad on kahekojalised. Ühes kojas kükitavad valgetes õisikutes isased ehk tolmukad ja teises kojas roosade õisikute sees oma varre otsas emased ehk emakad. Ja nende armastusest sünnib seeme.

Kassikäpp ( www.loodusemees.ee )

Terve suur pehme kassikäpa puhmik koosneb aga kas isastest või emastest taimedest, sest ajal, kui nad üksteise armastust otsimas on, sirutavad nad oma käsi üksteise poole ka juurtest arenevate võsunditega.

Nii võivad nad ootusajal üsna suureks ja pehmeks lehepadjaks venida. Kuid just kevadel, enamasti emadepäeval, sirutavad nad õitena taeva poole.

Ja kui nüüd loo alguse juurde tagasi tulla, siis pisitütrega noppisime me nii valgeid, sest emadele meeldivad ju ka isad, kui ka roosasid ja koguni tumepunaseid õisi sellest roosakast viltjast metsavaibast.

Emadepäeva kimp sai pisike, pehme ja armas, mille keskele aitasin sättida ka mõned litritena kõrre otsas värelevad väriheinad.

Ema jutust mäletan, et see oli üliarmas hetk, kui ta nägi diivani serva tagant enda poole hõljumas kõigepealt väriheinatutti ja siis pehmeid kassikäppasid veel käpuli roomava lapselapse peos.

See kassikäpa kimp on mu emal kuivatatult alles ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem.