Tugeva äikese ja paduvihma järgselt olid Tartu aedlinna tänavad vihmausse täis

Harilik vihmauss       Lumbricus terrestris

Harilik mullauss        Aporrectodea caliginosa

Kas vihmaussid tulevad maa peale paduvihmast või maasse põrutavast äikeseelektrist?

Vaevalt, et tunnine paduvihm suutis pinnase sedavõrd läbi leotada, et vihmaussidele ei jätkunud enam hapnikku ja nad olid sunnitud maapinnale ronima… Pigem teame, et kalamehed korjasid omale elektri abil vihmausse: maapinda löödi näiteks kaks hangu , mis ühendati akuga, et vihmaussid  maapinnale roniksid.

Olude sunnil maapinnale roninud vihmaussid näivad päris abitud olles seega kergeks saagiks lindudele, aga samuti konnadele ja sisalikele ning sellisest suutäiest ei ütle ära ei siilid ega teised looduses elutsevad imetajad. Pinnases on vihmausside ainsateks vaenlasteks mutid.

Harilik vihmauss on Euroopa suurim ehk väljavenitunult kuni veerand meetri pikkune ja ennast kokku surunult kuni sentimeetri jämedune. Lülistunud keha igal lülil on neli paari harjaseid, mille abil pinnases liigutakse ja, kui keegi on proovinud vihmaussi pinnasest välja tõmmata, siis harjastega hoiab vihmauss ennast päris tugevasti pinnases ja võib kergelt katkeda, mis ei pruugi vihmaussile „saatuslikuks saada“ sest vihmaussi peapool on võimeline oma ära rebitud tagakeha taaskasvatama.

Eesti kõige tavalisemaks vihmaussiks on harilik mullauss, aga meil elutseb veel mullaussile lisaks kaksteist nende liigikaaslast. Pinnases segatakse mullakihte, mida nii kobestatakse, kui peenestatakse, mille tagajärjel pääsevad mulda tublisti paremini hapnik ja vesi. Vihmausside käikudes pääsevad kergemalt liikuma taimede juured.

Meie mullastikus äärmiselt kasulikud tegelased, kellest on millalgi veel põhjust juttu teha.