Mida pimedam aeg, seda rohkem on meie vanarahvas muinasjutte rääkinud. Meie metsamuinasjuttude kohta on Risto Järv isegi igavesti paksu raamatu kokku seadnud. Aga muinasjutud pole miski, mida enam juurde ei teki. Olen teile Ilmaparandajas rääkinud soomlaste metsamuinasjutust – kuidas maailmapanga laenuks teise ilmasõja järel metsad lagedaks raiuti ja mis siis sai. Täna räägin aga uuema aja Eesti metsamuinasjutu, metsatöösturite maailmast.

„Hakanud kord üks tubli mees metsarahvale suppi keetma.

Pannud välja suure hulga raha, kes pakub välja parimad retseptid, millega metsarahvas ära toita.

Tulnud targad seitsme maa ja mere tagant. Närisid puruks mitmed pliiatsid, kitkusid pead karvutuks, aga lõpuks sai peo retseptiraamat valmis.

Otsustati korraldada suur metsapidu, et selgitada välja parimast parim supp. Tarkade nõuannete järgi keedeti valmis neil erinevat suppi.

Hundi supp oli kõige paksem, selles oli vett vähem, kui kapsaid ja kaalikaid, aga see supp oli tulisoolane. Rebase supp oli veidi lahjem, aga rebane oli suppi lisanud ka ohtralt suhkrut. Ilvesel aga oli liha nii palju lisatud, et supp kippus süldiks muutuma. Karu supp oli kõige lahjem ja lisaks oli see pajas, millesse kulp sisse ei mahtunud.

Saabuski Suur pidupäev, löödi loosiratas käima ja kutsuti rahvas valminud piduroogasid maitsma. Istuti mitu päeva supipadade ümber, maitsti päeva ja vaieldi kaks, tüli tõusis taevani. Metsarahvas ei kiitnud suppi heaks ja pakkus end ise oma retseptide järgi suppi keetma.

Ei saanud kokk lõpuks muud, kui pidi uue peo korraldama, kus igaüks oma suppi keetma hakkas. Pada podistasid nii kirvesupi keetjad kui supilõhna nuusutajad, tuli kärtsuja harakas ja võimas põdrapull, jänes nudisabaga... Vaidlus läks aina suuremaks ja suuremaks.

Otsiti siis kedagi, kes ütleks, kuidas valminud supid rahva kõhule mõjuvad. Siilike pakkus tõesti tarka nõu, et iga supp on hea, aga tuleks kõigile suppidele kõvasti vett juurde panna ja võtta parimaid koostisosasid ükshaaval kõigist retseptidest. Siis aga tuli kährik ja ütles, et pistame kõik supid korraga nahka, pärast kõht natuke valutab, eks saame uue supi uutest viljadest keeta.

Vaat siis läks alles lahti möll ja kaklus, mille sarnast küll metsarahvas juba sajand varem näinud ja mis Alide Dahlbergi poolt 1926. aastal Mutionu pühadepeo lauluna üles tähendatud:

“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”

Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.

Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.

Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Teame, et nüüd on meil uus kokk ja uued supikeetjad, aga julgen soovitada ka üht salaretsepti, mida metsa puudekohinas kuulsin.

Eesti metsa tulevikuteesid 2020

* Eesti mets on rahvuslik rikkus.

* Metsa majandamisel tuleb järgida põhiseaduse 5 paragrahvi.

* Metsa tohib raiuda Eestis 5 mln tihumeetrit aastas.

* Lageraie on Eestis järgneval 5 aastal keelatud.

* Eesti peab välja arendama metsade detailplaneeringu.

* Kaitsealade metsi ei raiuta.

* Rohelise vööndi metsade majandamisel tuleb järgida Ahrusi konventsiooni.

* Metsa kasutamisel on puidu saamine vaid üks 9 kasutusalast, eelisarendada tuleb teisi metsakasutusviise.

Arhusi konventsioonile kirjutas Eesti alla 25. juunil 1998. aastal ja ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001. aastal:

https://www.riigiteataja.ee/akt/78466

ja

https://www.envir.ee/et/arhusi-konventsioon