Merikotkas

Kajukotkas ehk maakotkas       Aquila chrysaetos

Maakotkaste vanalinnud on meil väga paiksed kogu aasta vältel. Veel mittepesitsavad nn noorlinnud hulguvad ringi ka lähiriikides, aga neid võib toiduotsingutel märgata ka meie rannikualadel. Fotodel näeme Alutaguse kaljukotkaid ja seda meile tuttava „karukaamera“ lähikonnas pesitsevatest lindudest. Suuruselt on maakotkad merikotkastest ainult kröömike pisemad, kuid tundub, et füüsiliselt võimekad ja merikotkastest tugevamad, mida võib vaatluste põhjal arvata.

Meil võiks tänavu pesitseda umbes kuuskümmend kotkapaari, aga talvisel ajal võib tegutsejate arv küündida paarisaja isendini. Talviseks toiduks on kujunenud meie suuremate raba- ja sooalade elanikele raibe, hea õnne korral kütitakse vähearvukateks jäänud suuremaid metsakanalisi või rabaveeres liikuvat valgejänest.

1935. aastal oli maakotkaid jäänud meie loodusesse vaid neli pesitsevat paari ja nad kuulutati looduskaitsealusteks. Pärast sõda kestis ikka veel nn „kullisõda“ ja pesitsejaid oli vaid kümmekond kotkapaari.

Miks selline nimi nagu kaljukotkas? Mujal riikides, kus vähegi mägesid, pesitsevad nad kaljuseintel ja -nukkidel. Meie looduses lihtsalt sellised kohad puuduvad ja pankrannik inimpelglikule liigile ei sobi.

Elamust pakkuvad on kotkastega kohtumised. Veebruaris sagenevad pesitsevate kotkaste pesakülastused ja kui hästi läheb saavad huvilised veebikaamera vahendusel jälgida võimsate ja huvitavate lindude pesaelu.

Täiskasvanud maakotka vanalinnud

Kaljukotkaste vaatlused: LINK