Teame, et ilves on Eesti suurim kaslane, kellel on Eestis Euroopa üks tihedaima asustusega asurkondi. Kui hunti peetakse metsa sanitariks, kes murrab saagiks suurelt jaolt  nõrku ja haigeid loomi, siis ilvese kohta on öeldud, et ta toimetab metsas halastajaõe või hirvearstina, kes sööb kõike, kellest jõud üle käib ja kes liigub.
Foto: Remo Savisaar  

Siin on suur ja kõrge puur,
puuris kass on hiiglasuur -
nägu pahasena pilves.
Kas on kass?
Ei, lapsed-ilves! (R. Parve)

Oma lapsepõlves ja hiljem rahvapärimust kogudes ja uurides puutusin kokku viimase suure sõja järel üsnagi levinud rahvajutumotiiviga, mille keskne tegelane oli ilves. Jutu süžee on ilmselt paljudele tuttav ja lühidalt järgmine: seeneliste-marjuliste või lihtsalt teed käivate laste ja/või täiskasvanute oletatavat kadumist metsas seletati sellega, et nad olid sattunud kurja ilvese küüsi, kes ohvrile puu otsast kaela kargas ja tema eluküünla kustutas. Sellest, et ilves oli „peasüüdlane“, andisid pärimusepõhiselt kinnitust kas lapse koolivihiku kaas, mis metsas maas vedeles, või näritud kummik või veel midagi, mis kuulus lapsele või täiskasvanule, kellele ilves oli kallale tunginud. Loomulikult põhjustas see motiiv uurijate hulgas ka sõbralikku aasimist ja arutlemist, miks „inimsööja“ loom jättis järele just nimelt kummiku või näiteks päeviku- või vihikukaane lapse nime, kooli ja klassiga: kas tal sai kõht liiga täis või ei maitsenud talle kummikud. Uskumus, et ilves võib inimest metsas puu otsast rünnata, on ka tänapäeval (kahjuks) veel levinud ja näib, et meedia vahendusel üsnagi elujõuline väärarvamus. Tõenäoliselt on selle rahvajutu motiivi erinevate variantide lähtekohaks ilvese tava lesida päeval kusagil kõrgel puuokste vahel ning selle põhjal kujunenud arvamus, et seal oma saaki varitsebki, keda sobival hetkel rünnata. Tegelikult luurab ilves saaki maapinnal ja püüab selle kätte saada mõne hüppega. Saaklooma jälitada pole ilvesel kombeks ja jahti peab ta pigem hämaral ajal või öösel. 

Kes on ilvest näinud?
Kuna ilves on loomult umbusklik ja ettevaatlik, siis seetõttu ta naljalt inimeste vaatevälja ei satu. Enamik inimesi ongi ilvest näinud tõenäoliselt loomaias puuriloomana, vaid väga vähestel on olnud võimalus silmata seda kaunist kaslast looduses. Kui, siis on ehk mõni õnnelik näinud lumel tema käpajälgi või uudistanud puud, kus on näha ilvese kraapimisjäljed. Seda, et hõreda inimasustusega metsastes paikades võivad ilvesed tulla inimese elamisele väga lähedale ja territooriumi märgistamiseks ka hoonetele oma muljetavaldavaid „küünekirju“ jätta, sain teada 1990. aastate keskpaiku Võrumaal, kui Roheliste rattaretke käigus ööbisin tuttava metsavahi juures, kes muuhulgas näitas, kuidas ilvesed kevadisel jooksuajal on tema maja seina kraapinud ja sinna ka lõhnajälgi jätnud. Kuulda sain toona sellestki, kuidas  veebruaris-märtsis kõlab metsas ilveste armulaul - ootuspäraselt kordades kõvemini kui seda väiksemad sugulased kassid suudavad esitada, kui neil kevad on põue pugenud. Võrumaa Alaveski loomapargi isailves keeras mõned head aastad tagasi siinkirjutaja poole otsustavalt oma tagumise poole ja pritsis uhke kaarega kuldkollast uriini, nii et seda sattus parajal määral riietelegi. Kahjuks ei kristalliseerunud isailvese seekordne toodang kalliskivideks. 
Nimelt on  Pliniuse järgi ilves (once) suur kaslane, kes pissib kalliskive. Väidetavalt näidanud neid esmakordselt  Pomepeius Suur aastal 55 eKr Plinius kirjeldab, kuidas looma, kes on välimuselt tähniline nagu leopard ja hundi moodi, uriin  (lapis lyncurius) tardub jäiseks aineks, kuivab ära ja sellist saab punane vääriskivi, lyncurium. Aga loom on väga kade, ta katab oma uriini mullaga. Pliniuse hilisemad tõlkijad on looma nime once vasteks eelistanud sõna lynx (ilves), kes oli ammustel aegadel Euroopas küllaltki laialt levinud loom.
Tallinna loomaia sümbol, keda on kujutatud ka loomaaia logol, on teadupoolest ilves Illu, kes koos pruunkarude Jüri ja Mariga olid ka loomaaaia esimesed asukad-eksponaadid. Ilves Illu kingiti pojana 1937. aastal Helsinkis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkonnale ning talle tuli leida sobiv kodu. Sellest, et nunnu ilveskutsikas kodu- ega lemmikloomaks ei sobi,  räägib muuhulgas ka 1988. aastal valminud Rein Marani film „Ilvese lugu“, mida soovitan siinkohal kõigile, keda aasta looma elu huvitab. 

Ilves perekonnanimedes
Kui guugeldame sõna „ilves“, saame esimeseks teada, et Eestis on see perekonnanimena üsnagi levinud. 2017. aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis 1078 meest (perekonnanimede sageduselt 10. koht)  ja 1164 naist (11. koht), kelle perekonnanimi oli Ilves. Ilves perekonnanimena on nüüdisajal kõige levinum Võrumaal. Selle artikli pealkirigi oli meelega sõnastud nõnda, et kui „ilves“ kirjutada suure algustähega, siis  tekst pakub jalamaid huvi kollasele meediale ja seltskonnajakirjandusele, sest meie ajaloos on mitmeid tähelepanuväärseid Ilveseid – olgu selleks president Toomas Hendrik Ilves, luuletaja ja muusik Aapo Ilves, või muusikutest õed, keda tunneme kui ühendust „The Ilves Sisters“.

Ilves sugulasrahvaste keeltes
Keeleajaloolaste sõnutsi pole sõna „ilves“ päritolust eriti palju teada. Arvatavasti on tegemist läänemeresoome-saami tüvega, sest „ilves“ on ilves vadja, soome, soome ja isuri keeles;  vepsa keeles on ta  iľbez ; liivi keeles īlbõks ', saami keeles albbas. Wiedemanni sõnaraamatus on ilves samuti esindatud ning lisaks on toodud ka tema rahvapärased nimed või /alam/liigid: kassilves, ubailves, suurilves, vasikailves, susiilves (huntilves). Lõuna-Eesti murrete ilvessusi tähendab samuti lihtsalt ilvest. 
Karvkattelt  võivad ilvesed olla  üsna erinevad – punakaspruunist helehallini, kõhu alt heledad, tavaliselt valged. Ning kindlasti on ilvese kasukas tähniline. Rahvasuus ongi ilveseid liigitanud kasuka järgi: tähnilise karvkattega looma tuntakse kui ubailvest, sest ilvese kasukas oleks kui põldubadega kirjatud. Mulgimaal olla mõne inimese kohta öeldud, et ta on kirivene ku ubailves. 

Esimene suur loom, kelle 17-aastaselt lasksin, oli ilves. Mõni jahimees pole ilvest oma jahimeheajal näinudki ega lasta saanud. Oli emailves ilusa täpilise nahaga, nn ubailves. See oli tõeline jahiõnn, sest olin jahimeeste seltsis siis alles noorliige. Oli nii ilus ilves, et Pärnu koduloomuuseum ostis ära, tehti topis. Tol ajal sai hundi ja ilvese laskmise eest preemia. Sain 400 rubla – tudengi jaoks suur raha. Tükk aega olin päris jõukas mees.

Viivi Luige lasteraamatus „Leopold“ räägib onu Juku rabasse marjule läinud poistele, et rabamurakas ja mesimurakas on justnagu huntilves ja ubailves – esimene neist on suur ja tugev, aga teine nõrgem. Huntilves olla ka tumedama kasukaga. Huntilves on rahvajuttudes ka metsavaimu ilmumiskuju või kogunisti libaloom: 

Ilves ehk huntilves on Saaremaal metsavaim. Ta olla punane, rebase karva, teise jutu järele igasugune. Karjatseid  hoiatakse, kui nad kevade metsades kedagi uhuuk-uhuuk kuulvad hüidvat ehk kedagi vilistavat; ei tohi niisugust häelt vastu hüida, siis tuleb see hüidja ja murrab karjased ära. (H III 31, 218/9 (8) < Riia < Valjala khk (1904))

Huntilves Euroopa pärimuses
Huntilvest tunneb ka Euroopa vanem kultuurilugu. Plinius kirjeldab ilvest kui leoparditäpilist hunti, kes olevat tulnud Galliast, kus teda tunti kui rufiust ja kelle olnud omapärased toitumiskombed – kui ta süües vaatas mingil põhjusel tagasi, unustas ta toidu ja asus uut saaklooma jahtima. 
Valgevene pärimus tunneb sooilvest, kes uitab öösiti ringi ja murrab rändajaid. Valgevene pärimust vahendavas Karatkevitši etnopõnevikus või etnohorroris „Kuningas Stahhi ajujaht“ kirjeldatakse salapärast jahilooma, kes oma suuruselt ja värvilt meenutas tiigrit, kuid kes oli laantes jäänud haruldaseks ning lõpuks kadus hoopis ja unustati. 
Slaavi (vene) pärimus tunneb mütoloogilist tegelast Арысь-Пол, libailvest, kes muudetud ilveseks ning kes oma lapse nuttu kuuldes tormab lapse juurde ja heidab ilvesenaha tulle ning vabaneb seeläbi nõidusest. Tuttav motiiv ka eestlaste folklooris, kuid peategelaseks-libaloomaks on hunt. Libailveseks võib vene folklooris saada ka loom, kes on 50 aastat järjest toonud poegi ilmale. Ilvest peetakse slaavi folklooris vahel ka emaduse võrdkujuks, kuna kaslased hoolitsevad oma poegade eest suure armastusega. 
Balkani rahvad on tundnud ilvese näoga surmajumalat, kes tuli inimese hinge järele. Levinud oli ütlus, mida eesti keelde võiks tõlkida umbes sedasi – kes ilvesetõppe haigestub, ei see enam voodist tõuse. 
Skandinaavia folklooris on ilves Freya, armastuse, sõja, ilu ja nõiakunsti jumalanna loom. Ameerika Suure Järvistu indiaanlaste pärimuses on uudishimulik veealune olend Mishipeshu, kes tõlkes võiks kõlada kui Suur Ilves (the Great Lynx). Ta polnud oma olemuselt ei hea ega kuri, vaid mõõtis inimestele kõike õiglase mõõdu järgi. Et ta inimese hinge järele ei tuleks, oli tarvis talle ohverdada. 

Ilves taimede nimedes
Ilves on andnud nime ka mõnedele meil kasvavatele taimedele. Rahvasuu tunneb ilvesheina või ilvespead (Lõuna-Eestis vastavalt ilveshain, ilvespää, ilvesehännä), mille valged õiged olla väidetavalt nime andnud Valgesoole, Põlvamaal asuvale Ahja jõe lookes asuvale sookaitsealale ja samanimelisele külale. Botaanikute keeles on taime nimeks tupp-villpea (Eriophorum vaginatum). 

Oma raamatus „Loomad Eestlase elus ja folklooris“ tõdesin, et mida rohkem on inimestel kokkupuuteid ühe või teise metsloomaga, seda rikkalikum on nende kohta käiv pärimus. Ilves, käies kuuldamatult oma salaradu, pole maarahva pärimusse just väga suuri käpajälgi jätnud, ent kui vaadata maailma eri rahavaste uskumusi, mis on ilvesega seotud, siis on läbivateks teemadeks armastus, õiglus ning side elavate ja surnute maailmad vahel.
 

Marju Kõivupuu