Soo-neiuvaip

Soo-neiuvaip       Epipactis palustris

Pole sugugi harv juhus, kui orhideedest juttu tehes mõni inimene imestades küsib, et kas neid kasvab siis Eestis ka?! Kui mõnda liiki siiski teatakse, ei osata seda orhideeliste sugukonnaga seostada. Eks ole ju nimel „orhidee“ tugev lõunamaa maik juures ja enamik orhideeliike (maailmas kokku umbes 30 000) kasvabki troopikas.

Eesti looduses leidub 35 liiki orhideelisi ehk käpalisi, mis on mitme liigi võrra enam kui näiteks naabermaades Soomes ja Lätis.

Juba 1936. aastal võeti Eesti esimese looduskaitseseadusega kaitse alla kaheksa käpaliseliiki. 1983. aastast kuuluvad looduskaitse alla kõik meie orhideed.

Tänavuse aasta orhidee soo-neiuvaiba peamisteks kasvukohtadeks on madalsood, allikasood, õõtsikud, loo- ja rannaniidud, aga teda leidub ka inimtekkelistes kasvukohtades nagu kraavid ja karjäärialad. Õitseaeg kestab soo-neiuvaibal tavaliselt juuni viimasest kolmandikust augusti alguseni. Pilkupüüdvalt kauni, justkui pitsilist serva kandva valge huulega õied koonduvad veidi ühepoolsesse hõredasse õisikusse. Teised õiekattelehed on lillakas- või pruunikaspunased, üleminekuga rohekatele toonidele. Esineb ka taimi, millel punakas toon puudub, kui huule jalamil olev triibutus välja arvata. Just selle heledaõielise soo-neiuvaiba vormi õis on olnud aluseks klubi logo kujundamisel. Lehed on taimel süstjad, tipu suunas teravnevad, alusel siiski üsna laiad (isegi 4-5 cm). Taime kõrgus jääb enamasti vahemikku 30-60 sentimeetrit, harva võib see ulatuda ka 90 sentimeetrini.

Kuna soo-neiuvaipa leidub üle Eesti, siis soovijal on teda lihtne tundma õppida. Tuleb vaid lähikonnas olevad sobivad kasvukohad juuli alguses üle vaadata.  

Aasta orhideed tutvustame ja kasvukohti vaatleme lähemalt õitsemisaja alul.