Telefonipilt Kristel Vilbaste
Verev karikseen allika kõrval ja neid kasvas tärganud naatide vahel palju
Karikseene nimega on toimunud aegade jooksul hulk segadusi.
Seen oli alul Eestis määratud kui Sarcoscyha coccinea ja nimetatud erkpunase värvi järgi verevaks karikseeneks. Eoste idanemise, aga ka molekulaarsete tunnuste põhjalikumal uurimisel selgus, et meie seeneliigiks on tegelikult Sarcoscypha austriaca.
Ja nii nimetasidki mükoloogid seene harilikuks karikseeneks sest on meie lepikute täiesti harilik: kevaditi kasvab neid lepikutes massiliselt.
Kuna meil on seent tuntud ammustest aegadest vereva karikseenena, leidsid mükoloogid, et oleks mõttekas jätta eestikeelne nimetus muutmata.
Verev karikseen Sarcoscypha austriaca
Märkamatult hakkasid karikseened kasvama juba hilissügisel. Tavapäraste talvede aegu muutusid seened „nähtavaks“ aprilli- ja maikuus. Vereva karikseene nähtavad viljakehad tänavu jaanuaris on omaette vaatepildiks.
Mandri-Eestis kasvab neid pea kõikjal ja värvitus võsastikus torkab iga pisemgi värvilaik silma. Karikseened kasvavad kõdunevatel lepa- ja sarapuuokstel.
Kuigi karikseeni märgitakse, kui mittesöödavaid pole neid ka mürgiste seente hulka liigitatud.
Leitud karikseenega võib ka veidi katsetada: võta maast mõni seent kasvatav peenem oks ja raputa seene viljakeha. Õhku peaks tõusma väike valge eospilv ehk nii need seened oma eostega looduses levivad.