Pööripäev on käes, täna öösel on öö kõige lühem ja päev kõige pikem. Homme hommikul luuakse ka uus kuu, nii et üks väga väekas aeg on käes.

Eesti rahva jaoks on väe saamise koht sellistel aegadel saun ja päikese pööruspäeval saunas vihtlemine.

Küllap olete oma selleaastased saunavihad tehtud saanud, kes veel pole jõudnud, siis täna õhtul on veel viimane kahaneva kuu ots enne jaanipäeva, mil tehtud vihad kõige ravivama toimega on. Siiski olen juba mitu korda jooksnud vaatama, kas mesilassülem on tulnud – niivõrd aktiivselt tassivad mesilased puudelt “lehenestet” – lehetäide magusaid väljaheiteid. Aga seesugustest kleepuvatest lehtedest tehtud viht ei ole kõige parem. Aga ehk on natuke aidanud seda maha pesta suured vihmahood. Igatahes on täna õhtul tehtud vihad väge täis ja mõned paarid tasub neid kindlasti teha.

Pööripäeva saun on üks erilisemaid asju. Vanal ajal oli see jaanisaunade seerias üks olulisemaid loitsusaunu, kus viheldes anti hoogu tütarde mehelesaamisele. Aga ka muude soovide täitumisele. Ja seekord ei taha ma rääkida tavalistest tervendavatest kasevihtadest.

Olin ammu otsinud põhjust, miks arhiiviteadete järgi on Alatskivi lähedal Hundiallikal üks neiu saunas vihelnud teisi tüdrukuid hundisabaga ja lausunud seejuures:

Hundisabaga vihelda,

rebasesabaga võida.

Hirmuleili, armuleili,

läbi reete reeno-leili.

Hundisaba oli Lokuta Mari lõiganud allikavette uppunud hundilt ja oluline, et kerisel pidi selle vihtlemise ajal kõrbema ka lamba kops. Igatahes on selline tegevus 1939. aastal üles kirjutatud, aga pole lisatud, kas tüdrukud ka mehele said.

Aga loomasabaga vihtlemisest on kirjutanud Matthias Johann Eisen oma 1933. aastal väljaantud raamatus “Saun ja vihtlemine”. Ta viitab Wiedemani kogudele, kus seisab, et just hundi- või rebasesabaga viheldi inimest ametisse – kuningaks või kündjaks või külvajaks. Aga nii viheldi ka neidusid mehele. Ja lisab, et sageli oli saunas rituaalseks vihtlemiseks just rebasesaba.

Ta kirjeldab: “ Nii palju kui teada, ei kastetud rebase- või hundisaba tavaliselt vette, vaid ema lõi sellega lavale vihtlemiseks tulnud, meest ootavat tütart kuivalt, ühtlasi sellekohaseid sõnu lausudes.

Kuulu järgi toimetanud emad vanasti tütardega õige sagedasti niisugust mehele vihtlemist. Mõnikord tarvitasid emad tütre mehelevihtlemiseks vihta, millega pruut ennast vihelnud; niisugune vihtki pidi sihile saatma, aga sagedamini vist pidi saba aitama.”

Kas metsloomasabaga vihtlemine ka teist või kolmandat korda mehele aitab, nagu see tänapäeval kombeks on, selle kohta pole uuemaid teateid. Peate lihtsalt järele proovima.

Igatahes seisab vanades loitsudes sees ka see, et meheleutsitamise viht ka mitmetest puudest koosneb. Lisaks muidugi rebase- või hundisabaga sopsutamisele. Igatahes on tarvis teha viht kase-, lepa-, haava- ja pajuokstest:

Sauh, sauh, saa mehele,

Kase leheke, katsu meest,

Lepa leheke, leia meest,

Aava leheke, anna poissi,

Paju leheke, pane mehele.

Kudas abi, nõnda arst,

Kuda tibu, nõnda tervis.

Sauh, säh, saa mehele.

Undi sabaga udida,

Rebase sabaga rudida,

Sauh, sauh, saa mehele!

Irmu kakku, armu kakku,

Läbi reite rõõmu kakku.

Aga kui mehele sauna abiga saadakse, siis ei tohi hiljem unustada ka mõrsja naiseks vihtlemist. Siis seisab vihtleja kuiva vihaga ja õllekannuga ahju peal, iga pulmaline peab sinna ande tooma ja saab vihtlejalt vihaga paar hoopi ja kannust õlut. Natuke raha antakse ka vihtlejale.

Aga eelkõige on jaaniaeg imede aeg ja ärge imestaga kui kohtate sel ajal metsasügavuses allikate juures murueide tütreid vihtlemas. Üks kuulsamaid paiku on jällegi Alatskivi, sealne Punane allikas. Aga näevad seda need, kes väga vaikselt seda ilu jälgida suudavad.

Kuid võimalik, et murueide tütardeks on peetud meheleminekueas neide, kes salaöödel hiites vihtlemas käivad. Veel nüüdki on see mõnel pool kombeks, kus suitsusaun ja hiiepaik lähestikku. Vana paganausu komme pööriööl hiites alasti vihelda ei ole sugugi kadunud.