Pildistas LK-team
Metsateed ületab vaskuss siledal maal ja seal paistab tema liikumine abituna, kuid muutub vilkamaks taimestiku vahele jõudes – kehal on millele toetuda.
Harilik vaskuss ehk vaskuss Anguis fragilis
Vaskusside elupaikadeks võivad olla nii niisked leht- kui segametsad, aga samuti kuivemad männikud, aga seal peab leiduma piisavalt peidupaiku: kõrget rohtu, mättaid, lamapuitu, kive…
Oma tegevusega alustavad peidulise eluviisiga vaskussid hämaruse saabudes. Päevasel ajal võime neid trehvata peale vihmasadu, kui tullakse metsateedele vihmausse, nälkjaid, tigusid või lülijalgseid otsima.
Täiskasvanud isendi selja värv on vasekarva, kõht mustjas ja tõeliselt suured isendis võivad sirguda kuni poole meetriseks.
Sarnaselt sisalikele, kelle hulka vaskuss kuulub on tal saba, mille pikkus oleneb looma pikkusest jäädes kümne kuni kahekümne sentimeeri vahele. Oma saba jätab vaskuss teda rünnanud linnule või loomale, et põgenema pääseda sarnaselt sisalikele (vaenlaseid on aga vaskussil arvukalt, ainult linnuliike üle paarikümne).
Evolutsiooni käigus on vaskussist saanud jalutu sisalikk, kes suguvendadele sarnaselt suudavad silmi pilgutada sest neil on silmalud erinevalt nastikutest ja rästikutest.
Esmapilgul võib vaskussil kaheharuline lühike keel tunduda roomaja vaatlejale hirmutav. Lisaks on neil suus tihedalt asetsevad väikesed hambad sest kuidas muidu saaki püüda. Kätte võttes võib loom häirijat hammustada, aga hammustus on pigem ehmatav, kui valus.
Tänu mao välimusele on vaskussid saanud vast kõige rohkem kannatada ja inimeste teadmatuse tõttu hukatud.
Augustikuul sünnitab emasloom oma järglased.
Hea õnne korral veedab peiduline vaskuss oma pika elu mille pikkus võib küündida paarkümne aastani äärmiselt väikesel elualal, mis võib olla umbes neljasaja ruutmeetrine.
