Jaanimardikas         Lampyris noctiluca

Kindlasti on jaaniööl otsitud sõnajala õit – paljud selle leidnud on jääb saladuseks, aga helendavaid jaanimardikaid teavad ja tunnevad paljud.

Jaaniõhtul enne kella kümmet, ühtteist neid otsida minna pole lihtsalt mõtet. Umbes sel ajal hakkab emane jaanimardikas ronima mõne rohukõrre tippu.

Helenduvad ainult lennuvõimetud emased jaanimardikad. Ikka selleks, et endast märku täiskasvanud isasmardikale, kes on tagasihoidlikult pruuni värvi ja pehmete tiibadega, aga lennuvõimeline. Jaanimardikate eluring kestab vaid mõne nädala ja soojätkamine on niivõrd  oluline, et sel ajal ei sööda ega jooda. Paarund emasmardikas oma „laternat“ enam süütama ei pea.

Emasmardikas muneb oma munad metsakõdusse, kus munadest arenenud vastsed talvituma jäävad, aga vastseiga võib vahel kesta mitu aastat.

Jaaniussituli

Emasmardikas on umbes paari sentimeetrise, lapiku keha ja suurte silmadega sarnanedes pigem putukavastsega. Jaanipäeva paiku võime neid öisel ajal helendamas märgata kas metsaservades või muidu hõredamates metsades.

Kuidas emasmardikas helendada saab?

Nagu oleme näinud tekib rohekas helendus emasmardika tagakeha tipul nn kutiikula all.

Valgus tekib lutsiferiini nimelise valgu lagunemisel rakkude fototsüütides, kuid helendumiseks vajatakse ka hapnikku, mille tõttu emasmardikas peab rohukõrtele või taimelehtedele ronima. Helenduse intensiivsus ning tugevust suudavad emasmardikad kontrollida. Kuidas see võimalik on? Kirjandusest saame lugeda selle kohta ainult hüpoteese.

Jaanimardika poolt lutsiferiini lagundamisel tekkiv valgus on „külm“ sest puudub nii infrapuna, kui ultravioleti spektriosa. Selliselt tekitatud helendus on erakordselt suure kasuteguriga: 98% läheb valguseks ja vaid 2% soojuseks.