Sel pühapäeval, 26. oktoobril läheb Eesti koos ülejäänud Euroopa Liiduga üle talveajale. See tähendab, et ööl vastu pühapäeva kell 4.00 tuleb kellaosutid nihutada ühe tunni võrra tagasi, kella 3.00 peale. Inimeste jaoks tähendab see üht lisatundi und, kuid loodusele on see vaid üks tavaline sügispäev.
Kui meie kohandame oma käekelli, äratuskelli ja mittenutikaid seadmeid (nutikamad keeravad end ise), siis metsas, rabas ja merel jätkub elu nagu ikka. See on hea meeldetuletus, et meie ajaarvamine on täiesti inimkeskne kokkulepe. Metskitse, tihaseparve ega männikus askeldava rebase jaoks ei muutu midagi – nende elurütmi dikteerib endiselt päikesetõus ja -loojang ning looduslik valguse hulk, mitte see, mis number on kellal. Nende sisemine bioloogiline kell on sünkroonis looduse endaga.
Valgemad hommikud, pimedamad õhtud
Inimeste jaoks on aga muutus tuntav. Talveajale ehk vööndiaega tagasiminek tähendab, et hommikud muutuvad taas veidi valgemaks. Kui viimastel nädalatel on paljud pidanud tööle või kooli minema aina süvenevas hämaruses, siis nüüd on ärkamine ja teele asumine mõnda aega jälle valgem.
Mündi teine pool on aga see, et õhtu ehk paljude jaoks ainus vaba aeg muutub veelgi kiiremini pimedaks. Päike loojub kellaaja järgi tund aega varem ning tööpäeva lõppedes koju naastes on väljas juba pime. See nihutab paljude inimeste aktiivse aja siseruumidesse.
Miks nii?
Miks me üldse kella keerame? Ajalooliselt võeti suveaeg laiemalt kasutusele Esimese maailmasõja ajal Saksamaal eesmärgiga säästa energiat, peamiselt kivisütt. Mõte oli selles, et kui inimesed ärkavad päikesevalgusega koos varem, kasutatakse õhtuti vähem kulukat kunstvalgustust ning minnakse magama.
See energia säästmise argument oli ka peamine põhjus, miks kellakeeramine 1970. aastate energiakriisi ajal taas üleilmselt populaarseks muutus.
Tänapäeval on kellakeeramise vajalikkus aga seatud suure kahtluse alla. Uuringud on näidanud, et energiasääst on tänapäevaste eluviiside ja säästlike LED-valgustite ajastul marginaalne või olematu. Samal ajal on üha rohkem tõendeid selle kohta, et isegi ühetunnine nihe mõjub halvasti inimeste bioloogilisele kellale, põhjustades uneprobleeme, stressi ja suurendades ajutiselt isegi teatud terviseprobleemide (näiteks südamerikete) riski.
Euroopa Liidus on kellakeeramise lõpetamist arutatud aastaid. 2019. aastal hääletas Euroopa Parlament direktiivi poolt, mis oleks hooajalise kellakeeramise lõpetanud, jättes liikmesriikidele valida, kas jääda püsivalt suve- või talveajale. Erimeelsuste tõttu (millisesse aega jääda) ning hilisemate kriiside (nagu pandeemia ja Ukraina sõda) tõttu on see aga otsustamata jäänud.
Eesti naaseb vööndiaega
Nagu teatas ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma pressiteates, lähevad talveajale üle kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ühiselt, et tagada siseturu ühtne toimimine. Talveajale üleminekuga jõuab Eesti tagasi oma geograafilisse vööndiaega (UTC+2).
Suveaeg algab taas märtsikuu viimasel pühapäeval, kui kellaosutid nihutatakse ühe tunni võrra edasi. Seniks aga saame nautida valdavalt pimedamaid õhtuid ja veidi valgemaid hommikuid, samal ajal kui loodus jätkab segamatult oma sügisese rütmi järgimist.
