Septembri kolmas nädal. Kaduvad linnud

Опубликовано Looduskalender - пн, 09/16/2019 - 12:12
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

 

 Hallvares 

Hallvares www.loodusemees.ee )

Содержимое

Krägisedes kraaksatab vares tagaaias, andes selgelt mõista, et nüüd on saabunud vareste valitsemisaeg. Teised linnud tõttavad... tõttavad lõuna poole nii, et sulejutt taga. Kas märkasite, kuidas eelmisel nädalal kadusid äkki enne suuri tuuli aiast linavästrikud. Enam ei silpsu need söesilmadega tegelased mu akna all. Kaja Kübar ütleb, et ka pääsukesetraadid jäid Pärnumaal äkki tühjaks. Kas suur tuul puhus nende toiduputukad ära?

Pöialpoisid lähevad salamisi öös, praegu nii suure hooga, et siin all on neid näha vaid väga kehvade ilmadega. Rändele on läinud halehäälsed valgepäised sabatihased, mu lemmiklinnud. Kanalised on rohust jälle välja paistma hakanud, nii võib kohata üle tee vudivat nurmkana või põllul kummalisi tantsuasendeid sissevõtvaid tedrekukkesid.

Aga putukad, tegelikult neid ikka on, isegi mõni sääsepinin tuli möödunudnädalase suvesoojaga öödel aknast külla. Äädikakärbsed on end nõrkemiseni puuviljadest täis puginud ja ohtralt sugu teinud.

Ja Looduskalender.ee tegija Gennadi Skromnov rääkis mulle, et enne kui tormituul mereäärsetes metsades vihma tegi, kohtas ta umbes viietunnise hulkumise ajal päikesepoolsetes rannamännikutes vähemalt kaheksakümmet lapsuliblikat, suurem osa, umbes kaks kolmandikku, neist isased. Loodame, et kõik lapsuliblikad lendu ei tõuse ja suudavad ka talvituma pugeda ning meile kevadel kuldset suve ennustada.

Harilik kiilassilm soolikarohu õisikul

Harilik kiilassilm soolikarohu õisikul ( www.loodusemees.ee )

Siiski on putkatel mingi bioloogiline kell sees, kohtasin esimest tuppa pugenud kiilassilma. Teate ju küll neid heleroheliste, läbipaistvate haldjatiibadega tegelasi. Ja koerliblikad ja päevapaabusilmad on pugenud kuurinurka.

Õues ripub juba kasekulda pikkade kollaste tortidena veel kohati üsna roheliste kaskede küljes.

Pähklid ja kastanimunad hakkavad tasapisi potsatama. Hilised õitsejad näitavad õieilu – imeilusad on kollased käokannused. Raudrohu tutid hiilgavad täiskuuvalguses, aga ka kogelejarohu valged õiesilmad naeravad kuidagi suviselt.

Jõhvikaaeg on saabumas, kuigi üks põsk on marjadel veel rohkem roheline kui valge.

Kartul on salves ja nüüd püsib maarahvas valvel, millal öökülmade eest oma kõrvitsad tuppa veeretada.

Suvekodude aedades käib tõsine möll, karuaru ei saa aru, et mahamurtud oksast järgmisel aastal uusi õunu ei kasva. Põdrapullidega ma metsas enam kokku saada ei taha, neil peaks nüüd hormoonid juba möllama.

 Ja tasus mul vaid rääkida, et seeni metsas pole, kui sõbrad hakkasid saatma pilte ilusatest pruuni kübaraga seenemikukestest - männiriisikatest. Vups ja vups kerkib kõikjalt ka kase- ja porgandriisikaid.

Aga pohlalkäijad annavad teada, et korjata saab vaid neid seeni, mis öö jooksul samblapõuest sirgunud, vanemad võtavad seeneussid jalalt maha.

Laupäevane sügisene madisepäev on üks kummaline päev. Sellel päeval on ennustatud, et kui vihma sajab, siis tuleb seda erililise hooga mitu nädalat jugadena jutti. Aga veel kummalisem on see, et sel päeval on üles tähendatud ka esimest lumesadu. Aga lootust siiski on, sest kui madisepäeval olevat hanged aia ääres, siis küll kadri nad kaotab.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.