Joogivee allikate puhastamisest rääkisin teile juba juunikuus, aga tahaksin teema uuesti üles võtta. Nimelt juhtus ühel augustikuu päeval nii, et maal heina niites tahtsid parmud ära tappa ja otsustasime tütre Aotähega nende eest jooksu pista. Mitte päris nii nagu vanasti kari kiini jooksis, aga üsna samamoodi. Laadisime kogu varustuse peale ja andsime autole käsu üles otsida väike kena kohakene – Värska. Nädal varem olin Facebookis näinud ülesriputatud pilte kordatehtud Värska allikast ja seda ilmaimet tahtsin oma silmaga näha.

Värska allikas

Ja kurvilisi Võro- ja Setomaa teid pidi Värskasse me ka jõudsime. Tõepoolest, Värska on elule ärganud – väga ilusasti on renoveeritud kindral Reegi maja, teiselpool teed on remondiootuses ka kolm suurt Põhjalaagri kasarmut, kus bioloogiaõpetajad nõukogude aastatel suvelaagris olid ja eluteaduse tarkusi kogusid. Taasavatud on ka Värska vabadussõja ausammas, aga vabadusse on päästetud ka seni torusse aheldatud Värska allikas, mis kiriku alt nõlvast Värska lahte voolab. See allikas on säetud omamoodi aukohale 200-meetri pikkuse sadamast algava laudadest rannapromenaadil, tee viibki allikale.

Allikas on päästetud voolama maakivides ojasängi ja avatud liivakivikoopast voolab välja üsna vallatult sulisev veevool. Algselt oli plaanitud allikas voolama läbi raudkorvi laotud kivikildude, aga kohaliku papi poolt pakutud ristiga kogumislehter muudab selle mõnusaks veevõtu kohaks. Nii usulisteks riitusteks, kui palava suvepäeva karastavaks kosutuseks.

Allikate hoid on Setomaal tänu sootska Ahto Raudoja tegevusele eeskujuks kogu Eestile ja kui kuulsin, et Ahto teisi allikaid talgukorras taastamas on, siis palusin, et kui võimalik, siis tuleksin ka ühele allikapuhastamisele.

Ja nii hõikaski ta mind ühel nädalal asja kaema. Kaugelt tulijana jõudsin ma muidugi kohale tunnikese varem ja Ahto soovitas mul ära käia Võmmorski allikal, mis üsna kokkulepitud paiga - Ermakova allika, lähedal. Ja on uskumatu, kui rikas on meie kodumaa, kui vähegi oma jooksmistelt mööda autoteid metsavahele põikad. Otse Piusa kordoni all on allikas, millest voolab vesi, mis igasugusele poesmüüdavale veele silmad ette teeb. Liivakivisein ja üle oja kummarduvad vanad puud teevad selle paiga ka visuaalselt nauditavaks.

Ahto Raudoja Ermakova allikal

Jõudsime Ahtoga käia vaatamas üht teist taastamisjärgus allikat, mis vana maantee ääres, aga nüüd voolamise lõpetanud. Väiksemad allikad tahavad inimese hoolt ja poevad peitu, kui neist ei hoolita.

Allika lähedal oli ka metsa all maas vana vana mesitaru, mis rippunud kõrgel männi otsas ja õõnistatud puutüvest. Mesilaste pidamine on nüüd lihtsam moodsates penoplastis korpustarudes ja puu otsa keegi enam mesilasi karjatama ei lähe, nii on vana metsmesinduski hääbunud nagu paljud allikad.

Ermakova allikal arheoloogidega

Aga Ermakova allikat olid tulnud lahti kaevama Tartu ülikooli arheoloogid ja nendega koos me pool päeva liiva allikast välja tõstsime ja sõelusime. Kuigi kohapealt oli kuuldud lugusid, et allikale oli tänutäheks visatud münte vastu liivakivikoopa seinu, siis hoolimata arheoloogide üliteravatest silmadest ja mitmest tonnist läbisõelutud liivast ei leidnud me ühtegi münti ega muud tähelepanuväärset. Ainult ühe nõukogudeaegse kuuenööbi. Ehk oli mõni noorhärra käinud pruudiga allikal ja suudluse käigus kuuenööp allikasse pudenenud.

Kuuenööp

Küll sai liiva seest välja kaevatud vana roostes veekogumistünn ja vett hakkas allikalohku kohe hoolega kogunema. Kujutan juba ette veerohkemat aega kui südasuvi, kuidas sealt liivakivinõlvalt voolab alla selge ojake, millest võimalik joogivett ammutada. Oleks vaid ammutajaid. Sest metsasügavusse paarisaja meetri kaugusele naljalt enam ei minda. Koroonakevad tõi maale uusi inimesi, kas leiavad nemad need allikad üles ja hakkavad sealt tooma tervendavat vett?

Arheoloogilised väljakaevamised allikatel peaksid meile andma palju uut teavet allikate kohta, aga omapäi seda tegema minna pole mõtet ja see on ka rangelt keelatud. Siiski olen näinud segikaevatud raketega allikaid, kus veevõtmine edaspidi keeruliseks tehtud. Ja ma olen enam kui kindel, et vanemad ohvriannid on meil juba ammu muuseumidesse ära viidud, sellest räägivad ka pärimuslood, sest baltisakslased olid päris põhjalikud uurijad. Nii on enamasti detektorimeeste autobensiinipaaki valatud euromüntide hulk suurem, kui allikaveest leitud kellegi haiguse äraandmise mündid. Allikast võetud müntide kojutoomine võib mõjuda kahjulikult ka teie tervisele. Mina sain pelgalt kuuenööbi katsumisest kõva puusavalu. Ja kuigi see võis tulla ka harjumatutest liigutustest liiva tassimisel, räägin teile ka ühe tõestisündinud loo:

“Narvas Ivani mäe all on üks allik, kuhu kõigist sugust inimesed raha ohverdasivad mitmesuguste haiguste, iseäranis aga silmahaiguste pärast. Omal ajal oli see allik hooste jootmise koht ja siis kandnud linnavalitsus tema korralise puhastamise eest hoolt. Üks vanataat rääkis oma suuga, et mõnekümne aasta eest olnud tema seda allikad puhastamas ja leidnud sealt mõndagi hõberaha tükki. Selle raha pruukinud nemad aga teiste töömeeste seltsis ära.

Sest saadik jäänud tema silmd haigeks ja on haiged tänapäävani. See on kindlasti nuhtluseks selle eest, et niisugust raha ei tohi puutuda.”

Võmmorski läte