Suvi on puhkuste aeg ning paljud veedavad aega mõne veekogu ääres kas ujudes, purjetades, lohesurfates, kanuutades või sõites nii kajaki kui ka mootoriga veesõidukiga. Ilmselt ei teata, et juulikuine puhkuste tipphooaeg on omalaadne puhkus ka veelindudel – on sulgimisaeg, mil linnud kaotavad osaliselt või täielikult lennuvõime. Uute sulgede kasvamine vältab neli kuni seitse nädalat ja sel ajal on lind kiskjale kerge saak.

Vanemate hool ning nooruses kogetu võivad mõjutada tulevast elu, näiteks oskust lahendada konflikte, edastada teavet või võimalusi pääseda ligi ressursile; seda nii inimestel kui ka loomadel. Loomade käitumist uuritakse sageli inimese kasvatatud isenditel, kuid kui selliste isendite areng ja käitumine erineb looduses kasvanud liigikaaslaste omast, ei ole nende uuringute järeldused üldistatavad ning kehtivadki halvemal juhul ainult tehistingimustes. Siiski on teadmised inimese kasvatatud isendi võimalikust erinevusest olulised nii lemmik- kui ka koduloomade kasvatamisel, aga ka ohustatud liikide kaitsel tehistingimustes.

Must-kärbsenäpi peaaegu lennuvõimelised pojad pesakastis. Vana-Kuuste, Tartumaa 28.06.2017. / foto: Margus Ots

Aastaringne toiduküllus, sobilikud pesapaigad ja väiksem kisklus on põhjused, mis soosivad linnas elavate lindude hõlpsamat kohanemist ning aeglast elutempot (loe siit). Linnalinnud söövad sageli inimeste poolt jäetavat nii toidumajast, tänavalt ja prügikastist kui ka friikartuleid välikohviku külastaja taldrikult. Sellises nn tänavatoidus on ohtralt energiat, kuid sellest saadav vitamiinide ja mikrotoitainete hulk ei kata linnu vajadust. Kuna linnaloomal on reeglina looduses elavast liigikaaslasest vähem järglasi, on levinud arvamus, et põhjuseks on just linnatoidu kehv kvaliteet, mis võib kahjustada tervist (suurendada nakatumisriski) või muuta käitumist.

Selleks, et kooruda täiskasvanud kiilideks, väljuvad kiilide vastsed sooja ilmaga veest. Korraga võib veest väljuda tuhandeid vastseid.

Kuna pärast koorumist esimese tunni jooksul on kiil lennuvõimetu ja püsib liikumatult veetaimel, on ta kerge saak ka sellisele linnuliigile, kes tavaliselt kiile ei püüa. Kui õgijate ja mitmete pistrike menüüs on kiilid üsna tavalised, siis väikeste värvuliste nokka satuvad nad harva.

Kiil ei juhtu koduvarblase nokka iga päev, kuid võimalusel sööb neid isukalt. / Foto: Kevin Neal, Flickr.com

Kuna teadmised Eestis pesitsevate püttide leviku ja arvukuse kohta on lünklikud, ootab Eesti Ornitoloogiaühing selles osas kõikide inimeste abi.

Kui juhtute vaatlema tuttpütti, hallpõsk-pütti, sarvikpütti või väikepütti, teate nende pesitsuskohta või olete märganud pesakonda, palun andke sellest teada e-posti teel: 

eoy@eoy.ee

Inimene on õppinud kasutama erinevaid kemikaale, mistõttu satub keskkonda aineid, mis teatud koguses on ohuks nii inimesele kui ka loomadele. Need ained võivad jõuada toiduahela tipus olevate loomadeni, sealhulgas inimese ning röövlindudeni, kuhjuvad seal, säilivad lühemat või pikemat aega kudedes ning halvemal juhul kahjustavad tervist või põhjustavad surma.

Pesitsusperioodi alguses vajab emaslind muna moodustamiseks tavapärasest rohkem toitu. Väike värvuline vajab ühe muna jaoks tavapärasele päevasele energiale lisa 45–60%, kanalised ja rannikulinnud 80–130%, pardid aga lausa 200% lisa. Seega on vaja munemise eel ja ajal pidevalt toituda ning koguda rasva, et pesitsuse alguses heas vormis olla. Paraku reeglina ei ole sel ajal looduses nii palju toitu, kui oleks vaja kõigi munade munemiseks.

Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) on suhteliselt suur veelind, kelle munemisaegne energiavajadus on võrreldav partide omaga. Kas ja kust kogutud energiat nad pesitsuseks valmistudes munemisel kasutavad, uuriti Ida-Poola kalatiikidel pesitsevatel lindudel.