Üheksavägine          Verbascum thapsus

 

Oma võimsa välimiku ja legendaarsete raviomadustega vägiheinte taimeperekonda kuuluv üheksavägine on vaid kaheaastane taim. Esimesel kasvuaastal märkavad teadjamad vaid hallide karvadega kaetud kena lehekodariku ja samal kasvusuvel kogub taim toitainevarusid oma juurestikku. Teisel aastal sirgub kodariku keskelt  kõrgustesse pürgiv tihedalt sametiste ja rootsutute lehtedega kaetud vars, ülemises osas rohkete kollaste õitega. Koos kasvab headel kasvukohtadel vaid kuni paarkümmend taime. Suures lillevaasis püsib taim hästi, avades üha uusi õisi.

Pärast õitsemist ning seemnete valmimist taim lõpetab oma elutsükli. Üheksavägisel on liigi püsimajäämiseks hulganisti erinevaid „nippe“. Tema suurest seemnete hulgast idanevad järgmisel kevadel vast ainult mõned üksikud, ülejäänud jäävad pinnasesse ootele ja seda vajadusel sajanditeks. Viljunud õitest areneb kupar, mis sisaldab kuni sadaviiskümmend tuhat seemet.

Põhja- ja Lääne-Eesti kuivad, klibused ning liivmuldadega kasvukohad üheksavägisele meeldivad, kuid hajusalt trehvab üheksavägist üle terve Eesti. Taimi leiame nii teede veertest, kruusaukudest, raudteetammidelt, põlendikelt, mõne aasta tagustelt raielankidelt, mida nüüdsel ajal sagedasi näha ja kus mets oli varem „sadakond“ aastat kasvanud... ega neid kasvukohti kõiki ei annagi nimetada sest kaasaegne paljunemine toimub nii teede talvise liivatamise, kui kruusakoormate transpordiga.

Meie looduses võib kohata kahte vägiheina perekonna liiki: lisaks üheksavägisele ka musta vägiheina, neile lisaks veel harva esinevat eelnimetatute hübriidi.

 

Must vägihein

 

Must vägihein      Verbascum nigrum

 

Rahvameditsiinis peeti must vägiheina väheväärtuslikuks. Kuid silmapaistev on nad võrdväärselt üheksavägisele oma pikkusega, mis võib mõlema puhul küündida vabalt poolteist meetrini.

Kuidas must-vägiheina üheksavägisest, keda juba kirjeldasime eristada?

Vaata kõigepealt lehti, need on selgelt rohelised, ümarad ja rootsuga lehed (üheksavägisel sametised ja leht muutub sujuvalt leherootsuks ning hoidub püstiselt).

Vaatame üksikut õit - must vägiheina tolmukaniidid on kaetud pikkade lillade karvadega (üheksavägisel on need valged).

Eespool nimetasime, et need taimed võimalusel hübridiseerivad ning on mõlema liigi vahepealsete tunnustega ja sellisele taimele on antud isegi eestikeelne nimetus: kink-vägihein.

Must vägihein ei ole pikaealine taim, pigem kahe- või mitmeaastane ning esimesel aastal kasvatab taim lehekodariku nagu üheksaväginegi. Teisel aastal punaka, karvase ning vaolise varre otsa kuni poole meetrise õiekobara, kus õied kinnituvad varrele paari kuni viie kaupa. Seemnesaaki võiks hinnata üle poole vähemaks, kui üheksavägisel.

Ohtrast seemnete hulgast hoolimata kasvavad must vägiheinad enamalt jaolt üksikult. Huvitav miks?