Ravimtaim – lepp

Postitas Looduskalender - E, 07.01.2019 - 10.10
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Lepakäbid

Lepakäbid

Sisu

Aasta alguses on lumi matnud enda alla kõik taimed, seepärast tasub ravimtaimede otsimiseks vaadata nüüd kõrgemale – puude otsa. Ja kõhuhädade puhul tasub abimeest otsida just lepapuude otsast.

Vaatame, mida on “lepakäbide” kohta öeldud raamatus Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste “Eesti ravimtaimed”, Varrak, 2019.

Eesti ravimtaimed

“Lepp on kaseliste sugukonda kuuluv puude perekond, mis on Eestis esindatud kahe liigiga. Ravimtaimena on vanarahval olnud kasutusel mõlemat liiki lepad, ravimisel erilist vahet ei ole tehtud. Sangleppa (Alnus glutinosa) kui parema puiduga puud on nimetatud emalepaks ja ebatammeks, halli leppa (Alnusincana) aga isalepaks ja puidu viletsuse tõttu pasklepaks.

Mõlemat liiki lepad kasvavad vesistes paikades. Juurevõsusid andev hall lepp levib hästi kiiresti põldudele ja karjamaadele, sellest ka tema nimi põllulepp. Sanglepp armastab pigem kõrgeid veekogu kaldaid.

Sanglepa võra meenutab tamme, halli lepa oma pigem kaske. Sanglepp on sagedamini kõrge puu, võib kasvada kuni 30-meetriseks, hall lepp jääb talle kümmekonna meetriga alla. Mõlemat liiki lepad on noorena sileda halli tüvega, vanemate puude korp on neljakandiliste tükkidena krobeline.

Talvel on leppasid lihtne ära tunda selle järgi, et nende pungad on lühikese varre otsas. Talv läbi püsivad puul ka tema viljad, pisikesed pruunid „käbid”, millest varakevadel pudisevad lumele pähklikesed. Isasurvad on pikad ja peenikesed ning tolmlevad siis, kui lumi on veel maas.

Eesti rahvas on tervise turgutamiseks kasutanud peaaegu kõiki lepa osasid: urbi, vilju, lehti, noori võrseid, mähka, pahka ja lepast pulkasid. Urvateed joodi kollatõve vastu, koorest tehtud teed tiisikuse puhul. Lepakäbidest keedeti teed, mida emad jõid lapse rinnast võõrutamisel.

Tules kuumaks aetud lepapulgaga hõõruti sügelevaid kohti ja külmamuhkusid. Lepaviht aitas saunas peletada sügelisi. Lehti pandi sokkidesse jala alla – see tegi väsinud jalad kergemaks. Hambavalu korral näriti kuuma toorest lepapulka.

Droogina kasutatakse halli lepa ja sanglepa kerajaid vilju (Alni fructus), mida nende välimuse tõttu rahvapäraselt käbideks kutsutakse. Vilju kogutakse sügisel ja talvel, lõigates oksad koos viljadega maha ning eemaldades oksad ja viljaraod. Kuivatatakse toas või temperatuuril mitte üle 50 °C. Säilitatakse kuivas ja pimedas kuni 3 aastat, välispidi kasutamiseks sobib ka kauem seisnud droog.

Lepaviljad sisaldavad 6–30% tanniine ehk parkaineid, mis annavad lepaviljadele kootava toime, mistõttu neid kasutatakse kõhulahtisuse korral. Koostoimes teiste koostisainetega avaldavad need mõningat põletikuvastast mõju, mistõttu droogi soovitatakse tarvitada ka ägeda ja kroonilise soolepõletiku puhul. Välispidi saab lepaviljade vesitõmmist tarvitada suuõõne loputamiseks limaskestapõletiku korral. Toimeained lahustuvad küll vees, kuid tanniinide veelgi parema droogist eraldamise huvides võiks vilju mõnda aega keeta.

Vastunäidustatud on see abivahend kergesti ärrituva maolimaskesta korral.

Kõrvaltoimena võib see suurtes annustes põhjustada limaskestaärritust. Koostoimete kohta ravimitega andmed puuduvad. Raseduse ja imetamise ajal võiks lepadroogi kasutada ettevaatusega.

Urvalind

Urvalind

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.