Veendunud aiainimesena hakkan mina kevadet otsima ikka maast. Ja eelmisel nädalal kihutas lumikate meeletu kiirusega olematusse. Selle alt sulas välja igasugust rohelist, sigrisagrilised raudrohulehed, nurmikalibled ja... täiesti toekad rohelised võilillelehed, millel väike õienupsukegi kaenlas. Hang selle rohelise ilu kõrval on siiski põlvekõrgune ja aegajalt tõmbab pakane talle pehme lumeteki peale. Kuid kevadpäikese kuumad kiired suudavad lume sulatada ka miinuskraadides.

Väljasulanud murukamara kõrval peenras tuleb aga üles kõik see, mille augustis sinna suskasime või mille olemasolu vaid eelmisest kevadest mäletame – krookused, hüatsindid, tulbininad ja lumikellukesed. Tõsi, kui kõikjal Eestis on lumikellukesed juba tilisemas, ja kuigi ma olen aasta aastalt oma lumikellukestele esimese päikesesula paika otsinud, on nad mul ikkagi veel vaid ninakesed. Mu tütar Aotäht ütleb nende kohta, et “lumikellukesed ei ole veel aktiveeritud”. Ja tegelikult ju ka, talv on veel täies jõus.

Kuid nüüd on peenral välja sulanud ka kaks mullust võõrasemaõit. Nad lamavad lilla õie silmad maa poole.

Aga tundes selle taime hingeelu, tean, et ühel päikeselisel päeval keeb neis roheline veri ja nad sirutavad taas oma näo päikese poole.

Hakid. Varbemäe, Vooremaa (www.loodusemees.ee)

Päikese poole vaatab praegu meist igaüks. Ei loe siin vana rahvatarkus, et märtsikuine päike tekitab tedretähne. Ere päikesesära on lihtsalt nii mõnus. Tore on vaadata hommikul Raadi pargis, kuidas kõige kõrgematel pärna okstel istuvad paaris, just paaris, kümned hakid. Külg külje vastu surutuna naudivad nad hommikuse päikese ja teineteise soojust. Kusagil seal all, pärnaõõnsustes on nende ühised kodud. Ka künnivaresed on tagasi oma pesade juurde jõudnud ja veel ei kuuluta nad seda valjuhäälselt, istuvad pesa kohal oksal ja nakitsevad nokaga oksakubu siit ja sealt.

Kajakad rüsijääl  (www.loodusemees.ee)

Tartus on Emajõel suured jäälahmakad ja nende kohal esimesed kajakad. Kajakate tulek on siin alati kevade märk. Tallinnast tulles aga jäi mul suu lahti, kui Ülemiste järve poolt tuli üle kaubanduskeskuste uhkel ja majesteetlikul lennul kühmnokk-luige paar. Ma peaaegu kuulsin nende tiibade lennuvihinat rongi.

Just see ongi praegu looduses eriline, et enam ei kössitata keegi külmetades nurgas, vaid lennatakse kõrgele, sirutatakse selga. Tunnete ju endaski seda kevade kergust?

Lapsed on sel nädalal koolipinkide vahelt väljas ja seetõttu saame senisest enam teada kevade tulekust nende loodusvaatluste portaalist “Tere, kevad!” Uuri, mida on lapsed näinud ja otsi need kevade märgid üles.