Oktoobri kolmas nädal on Ameerikas Wolf Awareness Week ehk hunditeadlikkuse nädal. Iseenesest tähistasime ka meie Eestis seda vägevalt - seoses hundimündi käibele laskmisega sai võsavillem möödunud nädalal palju tähelepanu. Miks mitte aga jagada ameerika hunditeadlikkuse nädala lõppeks mõnda sealset infokildu, mis ka meile kasulik teadmine võiks olla.
Paljud kipuvad arvama, et hundid on toredad nii kaua, kuni nad püsivad sügaval metsas, kaugel-kaugel inimasutustest. Niipea, kui neid aga kusagil majade või teede läheduses näha, on hundipaanika kärme üles kerkima. Kiputakse järeldama, et inimasustuste läheduses viibivatel võsavillemitel puudub inimhirm. Tegelikult pole huntide ega teiste metsloomade inimasustuste läheduses viibimine tänapäeva kontekstis sugugi ebanormaalne nähtus.
Me elame antropotseeni ajastul, mil maastik on sisuliselt kõikjal inimeste poolt domineeritud. Hundid ei vaja ellujäämiseks tohutult suuri puutumatuid alasid. Nad on kohanemisvõimelised loomad ja igati suutelised välja nuputama, kuidas liikuda ja elada inimeste ja nende infrastruktuuride läheduses. Olgem ausad, mis neil muud üle jääb.
Voyageurs Wolf Project hunditeadlased on avalikkuse ette toonud ühe GPS-kaelusega noorukese hunditüdruku asukohad viimase kolme-nelja kuu jooksul. Hunt, teadusliku nimega R0C, varustati Minnesotas Voyageurs rahvuspargis tänavu juulis. Pärast kaelustamist jätkas ta noorele ja üksikule hundile omaselt rännakuid - eks ole temalgi soov leida endale partner ja oma territoorium. Esialgu rändas ta Minnesota osariigis ligi 100 kilomeetrit lõunasse. Nüüdseks on hunt küll lääne poole teele asunud, kuid kaardilt on huvitav näha, et vahepeal veetis ta sisuliselt terve kuu kohalike inimasutuste lähistel linnaelu elades. Näiteks septembri lõpus sisenes R0C linna nimega Mountain Iron ja otsustas teha mitmetunnise uinaku umbes 400 meetri kaugusel kohalikust Walmarti ostukeskusest (mis meie mõistes on midagi Prisma poe sarnast).
Teadlased selgitavad, et sellistel huntidel on enamasti inimhirm igati alles. Nad on täiesti tavalised loomad, kes kohanevad muutuva maailmaga ja annavad endast parima, et ellu jääda. Inimeste poolt domineeritud maastikul leidub üksikule ja noorele hundile igati marjaks ära kuluvat toitu. Seal on prügi, kompostihunnikuid, maanteel hukkunud loomade korjuseid ja - mis kõige tähtsam - sageli kogunevad huntide saakloomad inimasutuste lähistele (nt kui inimesed metskitsi söödavad või kui metskitsed inimeste viljapuude kallal maiustavad).
“Viimase 7 aasta jooksul on mitu tosinat kaelustatud hunti veetnud märkimisväärse aja suvilate, majade, kuurortide, ärihoonete ja restoranide läheduses ilma, et keegi oleks kaevanud või nende huntidega mingit tüli oleks tekkinud. Tegelikkuses pole enamikel inimestel õrna aimugi, et läheduses hunte leidub, sest need hundid oskavad peaaegu täiesti märkamatuks jääda ega häiri inimesi.”
Fotodel hunt R0C kaelustamise ajal (hammaste hea seisukord on kinnituseks, et tegu oli noore hundiga) ning tema hilisemad asukohad.
Laura Kiiroja
Allikas: Voyageurs Wolf Project
Teated
