Mahir on kogu aeg koos lammastega, magab nende keskel ja saab ka süüa ainult nende ligidal.  Video alguses näeme Mahiri lammaste söötmisplatsil, lõpus aga Sierrat koos kutsikatega.

Kaelustamise päeval 23. mail 2019 oli võsavillem V080 terve ja heas toitumuses.

Huntide elu ei ole kerge. Suurkiskjatena jahivad nad sageli endast 5-10 korda suuremaid loomi: punahirvi, põtru, teatud piirkondades ka piisoneid. Isegi kui saakloomi on looduses rohkelt, on nende murdmine hundi jaoks keeruline ning ohtlik. Nälg on lisaks jahikäigus saadud vigastustele ning inimesepoolsele küttimisele üks suurimaid võsavillemite surmapõhjuseid.

2018. aasta suvel leiti Siberi igikeltsast, Jakutski linna lähedusest 18000 aasta vanuse isase kutsika säilmed. Piltidelt on näha, et kutsikas on igikeltsas uskumatult hästi säilinud – alles on nii vurrud, ripsmed, piimahambad, paks karvkate, küüned kui ka sametine ninaots.

Vene ja Rootsi teadlased on koostöös selgeks teinud, et tegu on kahe kuu vanuseni elanud 18000 aasta taguse kutsikaga. Senised DNA-analüüsid pole aga koerlase liigilise kuuluvuse müsteeriumisse selgust toonud. Teadlased jätkavad loomakese DNA uurimist, et teada saada, kas tegu on jääaja hundi, koera, nende ühise eellase või siis hoopis ühe vaheastme esindajaga hundist koera arenemise evolutsioonis.

Eelmise nädala suurim hunditeemaline uudislugu oli ühest väga täbarasse olukorda sattunud võsavillemist. Nimelt oli üks möödunud kevadine kutsikas läinud Tartumaa Koopsi farmi virstahoidlat uudistama.

Eks need virtsalõhnad teevadki uudishimule vastupaneku uljale hundinoorukile kole keeruliseks. Olukord võttis aga ootamatu pöörde, kui hunt märkas lähenemas farmi töötajat ning ehmus niivõrd, et kukkus üleni sõnnikusuppi. Juhtum oleks ehk halenaljakas, kui vaest hunti poleks ohustanud uppumissurm. Virts oli väga külm, hoidlakaldad libedad ning iseseisvalt loomal sealt välja saada ei õnnestunud

Õnneks jätkub Eestis huntidele abikäe ulatajaid – pärast ligi kolm tundi kestnud päästeoperatsiooni õnnestus surmaga silmitsi seisnud poolkülmunud loom kaldale tuua. Seejärel pesti rahvuslooma esindaja puhtaks, föönitati kuivaks ja varustati GPS-kaelusega. Viimaks lasti uinutist veel uimane hunt tagasi loodusesse.

Kanadas, Briti Columbia provintsis, kaugel teiste huntide territooriumist elab väikesel saarestikul üksildane hunt. Kriimsilm elab seal juba aastast 2012 – täpselt nii kaua on tema elu dokumenteerinud kohalik loodusfotograaf Cheryl Alexander, kes andis hundile nimeks Takaya.

Cherylit intrigeerisid mitmed küsimused Takaya valikute kohta. Miks võttis ta ette niivõrd keerulise rännaku läbi linna ja üle ookeanihoovuste ning valis koduks saarekese, kus pole ei liigikaaslasi, regulaarset ligipääsu mageveele ega huntidele meelepäraseid suuri saakloomi, nagu metskits või vapiti?

Vahva pilt loodusfotograaf Christopher Wikeni kohtumisest isase hundiga. Pildi autoriks on Eric Bégin ning pilt on tehtud Kanadas, Briti Columbia provintsis. Tegemist on nende samade nn rannikuhuntidega, kes elavad valgete inimeste asutustest niivõrd kaugel, et pole saanud tunda sellist küttimissurvet, mida hundid peaaegu kõikjal mujal maailmas on kogenud ja siiani kogevad. Need hundid elavad Kanada põliselanike territooriumil, kes suhtuvad huntidesse suurema austusega ning üldiselt neid ei jahi. Seetõttu puudub Briti Columbia rannikuhuntidel ka liigile muidu omane tugev inimhirm. Loomulikult ei tulnud selline hindamatu väärtusega kogemus fotograafile koheselt ja vaevanägemata kätte. Tegemist on pikema projektiga ning võttegrupp on proovinud huntide igapäevaelu jäädvustada juba kuid. See on nõudnud palju kannatlikkust ning oskust nurisemata oodata.

Vahel hundid ja karjakaitsekoerad tolereerivad teineteise lähedust, kutsuvad üksteist mängule või lihtsalt uudistavad.

On oktoobrikuu. 1. novembril algab Eestis hundijahi hooaeg. Enne seda on aga huvigruppidel vaja jõuda kompromissini huntide küttimislimiidi suuruses. Seetõttu näib, et oktoobrikuu traditsioonide kohaselt on käimas kibekiire hundihirmu õhutamise periood.

Sel nädalal on huntide ja koerte vahelised konfliktid ja kokkupuuted ajakirjanduses rohkelt kõneainet leidnud. Kuigi klikke püüavad risti vastupidised väited, on oluline meeles pidada, et huntide ja koerte vahelised konfliktid ei ole midagi ennekuulmatut ega mõistusevastast. Tegemist on iga-aastase nähtusega ja riskiga kõikjal, kus koerad ja nende metsikud eellased võivad kokku puutuda (nii Eestis kui mujal maailmas). Ka konfliktide põhjused on igati teada ja mõistetavad, iseasi, kas ja kes neid tunnistada soovivad.

Jagame siinkohal meeldetuletuseks ülevaatliku selgituse.

Miks need hundid koeri ründavad?

Põltsamaa jahimaadel on probleem koeri murdvate huntidega ning tekkinud küsimus, et millest selline olukord küll põhjustatud on? Põhjusi, miks hundid üldse kodukoeri murravad, on kaks: 1. võimalike konkurentide likvideerimine; 2. toitumisvajadus.