Tuuletallaja        Falco tinnunculus

Tuuletallajate rändeaeg on kätte jõudnud ehk nüüd võime neid koha kõikjal Eestis. Kuna tegu on päevaränduritega, siis on neid ka hõlpsam märgata ja sarnast rappelendu teeb vaid punajalg-pistrik.

Meil pesitses tänavu veel alla tuhande haudepaari. Mileeniumi paiku oli tuuletallajate arvukuse madalseis ehk neid pesitses pea kolm korda vähem, kui tänavu. Soomes pesitses tuuletallajaid seitse tuhat paari ja suur enamus nendest rändab meilt läbi. Rändele lisandunuvad noorlinnud, kes augustikuus iseseisvusid (tuuletallajate pesas võis olla kuni kuus muna).

Tuuletallaja

Tuuletallajad on kõige pikema sabaga pistrikud. Seljasulestik telliskivipruun, tiivalabad paistavad mustjaspruunidena. Isalindudel pea on helehall nagu ka sabasulestik, mis lõpeb tumeda vöödiga sabatipul. Lennul paistab tumedate vöötidega kreemikalt kollakas sulestik. Emas- ja noorlinde on sulestiku raske üksteisest eristada. Kehapikkus jääb neil kolme-, neljakümne sentiimeetri vahele ja vaid suurte isendite kaal võib küündida veerand kiloni ehk neid annab suuruselt hakkidega võrrelda.

Omapärane vaatepilt avanev siis kui märkate saaki seiravat tuuletallajat. Umbes paarikümne meetri kõrguse õhus jääb tuuletallaja rappelennule saba lehvikuna laiali liikudes pisitasa selles asendis maale lähemale. Saaki ründab tuuletallaja alles mõne meetri kõrguselt, et see küüniste vahele haarata: nimelt näevad pistrikud ultraviolettkiirgusele lähedast valguse spektrit, mis aitab nende jahti just uruhiirtele ja mügridele.

Rändel olles kulub palju energiat jahisaaki otsitakse täiesti võõrastelt kohtalt ja sel ajal ollakse saagi suhtes vähem valivad: saagiks langeb nii värvulisi, kui sisalikke ja vahel otsitakse isegi vihmausse. Konkurent närilistest toituvatest röövlindudest on suur.

Tuuletallajate vaatlused: LINK