Töömaa

Kaelushiir         Apodemus flavicollis

Sel nädalal kajab sotsiaalmeedia kummikutest ja saabastest avastatud herne- ja kaerahelbekuhjadest, mis nagu üleöö tekkinud. Tahad saabast jalga panna, aga jalg ei mahu enam sisse. Kes on siis need tegelased, kes sedasorti usinust üles suudavad näidata?

Kaelushiir on tegelikult ilus suurte kõrvadega hiireke, kelle keha pikkus on veidi vähem, kui kahe tikutoosi jagu ja saba sutsu pikem, kui kaks kehapikkust. Pruunika selja ja valkja kõhualuse ning kollase kurgualuse kaelusega hiireke. Aga väga ablas. Või õigemini suure kogujahingega. Tassitäis herneid pole tal mingi asi kokku kanda ja ei pelga see tegelane isegi kokku kandmast talle inimeste poolt jäetud roosasid mürgiterasid. Kaelushiir suudab ka end nii laiaks pressida, et mahub sisse mõnest avaramast mesitaru lennuavast ja siis on kevadeks pesa tühi.

Koduhiired on kaelushiirtest poole väiksemad, nahistavad toitu enamasti kohapeal nii päeval kui öösel ja jätavad sinna ka oma pabulaid, lisaks teevad „hiirehaisu”.

Kaelushiirte tegevusjäljed on siiski jubedamad, haisuta ja nad on ööasukad, kokkukantud toiduhunnikud on piisavalt suured, aga külmemates oludes jäävad nad oma soojaks vooderdatud pesas talveuinakusse.