Metsa pärandkultuuri hulka kuulus veel poole sajandi eest männivaigu kogumine ehk männikorbale tehti sisselõiked ehk karrid.

Harilik mänd          Pinus sylvestris

1970. aastatel lõpetati Eestis elusate puude vaigutamine.  

Vaigutamine nõrgestab mände, kuid karrid lõigati vaid neile mändidele, mis olid raieks määratud.

Vaigutamisele minevatel mändidel lõigati spetsiaalse terava tööriistaga puu kahelt küljelt maha paksem koor ehk korp. Seda toimingut nimetati korbastamiseks.

Seejärel veeti korbastatud osale kumera rauaga ülevalt alla umbes meetripikkune kanal ja liideti kanal 45-kraadise nurga all ühendatud vagudega, mida pidi valgus vaik kogumiskanalisse ja mööda seda alla koonusekujulisse vaigukogumistopsi. Kogu seda sisselõigete ala kutsuti karriks (fotol on kogu karri tööd kujuteldavad).

Männi tüves on vaik vedel, kuid kokkupuutes välisõhuga ja päikesesoojuse mõjul hakkas hanguma ning muutus kõvaks.

Kui männile tehtud värske lõige ära kuivas, siis vaiguvool lakkas ja tuli teha uus lõige. Kui vaigutops sai vaiku täis, tühjendas vaigukoguja selle suurde kogumistünni. Selliselt toimides koguti ühelt vaigutatavalt puult vaiku umbes kaheksa aastat ja üks karr andis hooajal (maist oktoobrini) keskmiselt pool kilo vaiku. Vaigutaja kevad algas karridele korrastamise ja lisalõigete tegemisega, kui ööpäeva keskmine temperatuur oli tõusnud 7-8 kraadini ehk tavalisemalt mai esimesel poolel. Vaigukorjamise labida käepideme küljes oleva konksuga tõmmati tardunud vaik rennist puu küljes olnud kogujasse. Siis eemaldati koguja puu küljest, kallati maha vesi ja nopiti välja suurem prügi ning ringikujuliste liigutustega tühjendati koguja sisu ämbrisse vaigukogumise labida abil. Puhastatud vaik pandi vaatidesse ja kuni äraveoni hoiti vaiguvaate selleks rajatud hoidlates ning nendegi ajutiste hoidlate varemeid võime metsadest veel leida.

Kahel viimasel aastal enne vaigutatud männi langetamist kasutati lisaks keemilist vaigutust mille käigus mõjutati viimaseid värskeid lõikeid männitüvel keemiliste ainetega (kas väävelhapet või kloorlupja), mis ei lasknud vaigul kiirelt taheneda. 

Vaigutamise lõppedes tuli keemiliselt mõjutatud sisselõigete vaheline koor puidult mõne aastaga lahti ja tolle aja teadmiste kohaselt pidi puu mõne aasta jooksul kuivama. Seetõttu ei lubanud eeskirjad keemilist vaigutust teha varem kui kaks aastat enne vaigutatavate puude langetamist, kuid praktika näitas, et enamik mände elas üle nii tavalise, kui  keemilise vaigutamise.

Maailmas tööstuslik vaigutamine hakkas tööstusharuna arenema Prantsusmaal juba 16. sajandil ja alles 17. sajandil Põhja-Ameerikas. Kasutati sellist protsessi, et vaigu aurutamisel eraldus lendav aine – tärpentin, aga kuumtöötlemise tagajärjel säilus tõrva sarnane mass – kampol, millest olid huvitatud nii seebi, kui värvide tootjad ja paberi valmistajad. Tootmiste laienemine andis tõuke 19. sajandi alguses vaigutamise leviku arenguks teistes riikides.

Eestis katsetati vaigutamist esmakordselt 1924. aastal Järvselja vahtkonnas, aga vaigu tööstuslik tootmine algas Eestis pärast Teist maailmasõda. 1949. aastal toodeti juba üle 100 tonni vaiku ja 1960. aastal juba 835 tonni. Kuid seoses edaspidise raiemahu vähenemisega ja 1967. aasta tormikahjustustega. 1970. aastatel lõpetati Eestis elusate puude vaigutamine.