Kirjutas Kalle Eller
Foto Arne Ader
Kaasik Süvahavval
Meie metsade näitel on raske lahti seletada, kuidas teha korralikku harvendusraiet. Järjepanu näeme pilti, kus mets on harvendusraie nime all muudetud mingiks katkutud harvikuks.
Tegelikult on harvendusraiet hästi väljakujunenud metsaosas vaja väga vähe teha ja seda vaid siis, kui see tõesti tõstab metsa väärtust. Sageli tuleb kaaluda, kas mõne võimaliku tihumeetri pärast üldse selle metsatüki rahu häirida.
Teine lugu on noortes või ebaühtlase vanuselise koosseisuga metsades, kus igal juhul on vaja inimese kujundavat kätt. Raie kavandaja peab endale kindlasti selgeks tegema, millist metsa ta tahab selle koha peal tulevikus näha. Tal tuleb ära hinnata kõikide puude ja erinevate puuliikide tulevikuväljavaated. Pole mõtet planeerida männikut kohta, kus olemasolevad männid on selgelt kaskedele ja haabadele alla jäänud. Sealt tuleb mänd välja raiuda ning paberipuuks ja peenpalgiks maha müüa.
Kuusiku harvendamisega on lugu nii, et siin tuleks sõna otseses mõttes seitse korda mõõta ja üks kord — lõikamata jätta. Tihedast noorest kuusikust võimalikult saadav puit ei korva peaaegu ühelgi juhul seda saamata jäävat sirget ja hästilaasunud kuusepalki, mida mõne aastakümne pärast saada võiks. Kuid eks siingi ole erandeid, liigtihe kuusik vajab vahel harvendust.
Mida mitmekesisem on puistu, seda keerulisem ja loomingulisem on tema harvendamine. Tulemus peaks looduse ja ökoloogilise mõtteviisi vaatekohast olema vähemalt sama liigirohke, kui see mets oli alguses, enne kirve sisselöömist.
Mitmeid kordi on meie jutust läbi lipsanud ütlus, et mets peab olema mitmekesine. Vaatame järgmises loos, mida see mõiste tähendab.
