Looduskalendri minutid Vikerraadios: Takjasõda

Опубликовано Looduskalender - чт, 08/23/2018 - 10:10
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Villtakjas

Villtakjas

Содержимое

Takjavarred on nüüd kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Aga suurem osa igaveseses valmisolekus, et möödujal riidehõlmast või karvust haarata. Ja minema rännata.

Takjanupsud oma tüütuses haarata kõige liikuva järele meeldivad siiski kõigile. Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma.

Aga neist takjanupsudest saab karukesi ja pallikesi meisterdada. Nendega saab muidugi mängida sõda ja poisid aina naudivad, kui saavad tüdrukute pikkadesse juustesse mõne takjanupsu lennutada. Vahel tuleb neid pärast suisa välja lõigata, seda väledamad peavad aga olema tüdrukute jalad. Küllap lõpuks vastaspoolelt saadud takjaorden annab “vaenuvägedele” püsiva sõpruse tunde. Takjaliku.

Ja kuigi kogu ravimtaimemaailm räägib takjast kui eriliselt kiilaspäisuse rohust, mida valmistatakse takjaseemnetest pressitud takjaõlist, meeldib mulle enim mõte neid hilissügisel väljakaevatud juuri supiporgandiks panna. Jaapanis kasutati teda vanemal ajal gobo nime all ka hautistes.

Ja kas teate? Vanal ajal oli eriti tähtis endale keeta takjajuurtest moosi. Selleks tuleb poolele liitrile veele lisada neli teelusikatäit äädikat, kuumutada see keemiseni ja lisada takjajuurelõigud. Pärast kahte tundi keetmist on päris kummaline moos valmis.

Seega ei maksa esimses rohimishoos teda oma aiast kevadel välja rohida. Ta on tõeline inimkaasleja, armastab nii teie maja, kasvades seinte ääres, kui ka teid ennast, pugedes fliisivarukate sisse ja sokisääre külge.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.