See, mismoodi vesine ollus praegu taevast alla tuleb, on küll tundide küsimus. Ida-Eestis enamasti langeva lume, lääne pool särava jäite või suisa vihmana.

Jääpurikad  (www.loodusemees.ee)

Küll on kindel, et allapoole ta tõttab, tilkudes vaikselt mööda jääpurikaid, kuni nende ninad juba maani ulatuvad. See on hetk ,kui me vähemalt korra peame krõmpsuvaid jääpurikaid hamba all proovima.

Ükspäev tuli mu tütar Aotäht tuppa peotäie purikatega ja kurtis, et tänavu on “jääpurikad kibedad”. Tegelikult ei maksagi neid talvläbi katusel seisnud lumest tekkinud purikaid proovida, ega see õhk meie linnades nii puhas ole.

Orav joob vahtramahla (www.loodusemees.ee)

Aga metsa minnes võiks puupurika ära krõgistada. Veel parem oleks aga aianurgas vahtrale mahlajooksu-ava teha või oks murda. Lõuna-Eestis jookseb juba veebruari algusest vahtratest kas vahtramahla või vahtrajääpurikaid – ühed maitsvad mõlemad. Midagi imelikku selles ei ole, sest vahtrad jooksevad ikka ka südatalvel suuremate suladega.

Kasemahlani on aga veel mitu head kuud. Kuigi kauguses kumavad kaasikute ladvad on hakanud juba kergelt õhetama, vee ääres kasvavad pajud suisa punastama. Kevad ei ole enam mägede taga.

Suured linnud on tasapisi hakanud pesaehituse peale mõtlema. Merikotkas viib sel ajal pessa esimesed rohelised oksad. Rongad on ilmselgelt paarilised.

Aga rongad on ka näljas, sest hukkunud loomad kaovad kiiresti lume alla. Üks kaaren oli eelmisel nädalal suisa linna tulnud ja vareserahvalt toidu ära näpanud. Nägin teda oma kodu lähedal paksus lumes midagi hakkimas, varesed karjas ta pea kohal tiibadega kõrvakiile jagamas. Uurijaveri minus lõi keema ja üritasin uurida, mis kaarnale niivõrd maitseb... või ehk on see salapärane kaarnakivi, mida vaid kaarnapesast leida võib ja mis lindude keele mõistmise oskuse annab.

Aga lühikeseks jäi mu tee, sest teeäärse lumevalli otsast kõnnumaale hüpates, sattusin ülepõlve lumme, nii paksu, et läbironimine päris keeruline. Nii kõrge see ehk veel pole nagu 2010. aastal Peipsi ääres, kus kalda tuisklumi ulatus kõhuni ja järve paksemale lumekoorikule pääsemiseks tuli see ala õrnal koorikul roomates läbida.

Siiski on Eestimaa kagunurgas lund juba peaaegu 60 cm ja ainus lohutus on, et see iga sulaga madalamaks vajub. Sest inimjalg selles enam pikalt käia ei jõua.

Aga külmaöödega tekkival lumekoorikul on alanud iga-aastased karvakandjate pulmajooksud, nende põnevaid tantsusammusid võiks hommikulumelt uurida meie tantsujuhid - uute tantsupeo tantsude väljamõtlemiseks.

Pargividevikus kostab peagi selle tantsutralli saateks meie metsade võimsamate puhkpillide – öökullivilede hääl.