Kõige sagedamini on jõudnud uued liigid Maarjamaale ikka inimese tahtlikul või mittetahtlikul kaasaaitamisel, vähe on aga neid, kes saabuvad siia loomulikul viisil laiendades oma leviala. Üks selline uusasukas loomade seas peale üllatuslikku šaakalit tuleb kalariigist.

Väike, kuni 10 cm pikkuseks kasvav euroopa mõrukas (Rhodeus amarus) leiti Pärnu jõest ihtüoloogide poolt alles möödunud aasta kevadel. Mõistagi, ei sattunud kümned mõrukad üle öö Pärnu jõe vette vahetult enne uue liigi avastamist. Nad pidid jões varem elama juba mitmeid põlvkondi. Üllatus on, et kalaliik alles nüüd avastati. No jah, ühel tõsisel kalamehel-kaluril pole aega prügikalas sobrada, silm seletab suuremat kala, kellel on hind ja tunnustatud maitse. Mõrukal pole seda ega teist, nagu nimigi viitab, on kala mõruda maitsega.

Kudemisajal, aprillist juunini, võiksid loomusesse sattunud kirkad roosade külgede ja punaste päraku- ning seljauimega pulmarüüs isaskalad silma ju torgata, siis paistavad välja justkui akvaariumikalad.

Nagu fotodelt näha, on sinna jäädvustatud emased mõrukad üsna tagasihoidliku välimusega ja piki sabavart kulgevat sinakat triipu pole märgata. Kala on levinud Kesk- ja Ida-Euroopas, samuti Väike-Aasias.

Pärnu jõest leitud mõrukas on levinud siia Lätist, kus see kalaliik esineb laialdaselt. Võib tõenäoliselt esineda veel ka Koiva jõe vesikonnas. Liigi levikuala Eestis tuleb alles uurida. Põhjaselgrootutest ja taimeosadest toituva mageveekala elupaikadeks on rikkaliku taimestikuga veekogud – tiigid, kraavid, vanajõed. Võib esineda ka aeglase vooluga liiva- või mudapõhjalistes jõelõikudes. Väheliikuv taimestiku lähedusse hoiduv kalaliik on sellele vaatamata oma levilat laiendanud põhjapoole.

Euroopa mõruka kudemisstrateegia on väga omapärane seetõttu, et erinevalt meie teistest kalaliikidest, paigutavad mõrukad oma marja elusate jõe- või järvekarpide lõpusekambrisse. Selleks, et marjaterad sinna viia, areneb emaskalal päraku taga asuvast urogenitaalavast pikk muneti, mille abil poetab marjaterad karbi mantliõõnde. Seejärel isane kasutab karbi hingamisvett niisa jõudmiseks marjateradeni. Isaskala heidetud niisapilv siseneb hingamisel koos veega limusesse, mille järel mantliõõnes olevad marjaterad viljastatakse. Kudemine kestab aprillist juunini. Vastsed jäävad limuse kotta kuni rebukoti kadumiseni. Umbes kuu aega kestva arengu järel väljuvad koorunud vastsed ning hakkavad kohe aktiivselt toituma.

Varematel aegadel kasutati mõruka emaskala naistele rasedustesti tegemiseks…selline huvitav ja uus kalaliik.