Tsõõkamine

Опубликовано Looduskalender - сб, 03/23/2019 - 10:10
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Изображение
Kaljo Põllu „Kahekesi“ sarjast „Kodalased“ (1973).
Содержимое

Kaljo Põllu „Kahekesi“ sarjast „Kodalased“ (1973).

Eesti Kunstimuuseum.

Kevade algusest on mulle meelde jäänud üks pilt. Peipsi äärsest kodust. Pilt sõna otseses mõttes ja pilt ka vaatenurgana. Igal hommikul, kui trepist alla tulin, et minna kohvi tegema ja õue päikest tervitama, langes mu pilk Mikule kingitud Kaljo Põllu “Kodalaste” sarja graafilisele lehele “Kahekesi”. Ma ei tea, kuidas see meie peresse oli saanud, aga ta rippus teepoolsel palkseinal üsna pimedas nurgas. Talvisel ajal ma isegi natuke kartsin sellel laudkiigel hüppavaid paksus vammuses kodalasi ja seda vasakus nurgas istuva varese pilku. See oli talvise hämaruse ja halluse ning ajaseiskumise võrdkuju mu jaoks.

Ja siis ühel kevadisel hommikul paistis sellele rõõmus idakaarest kerkiv, üle pikkade vetevoogude toatuppa pugev punane päikesehelk. Päike ärkas sellel kevadisel tunnil minust juba varem ja asus äratama talveloidusest kogu maad.

Pildil seisvad paksudes vammustes kodalased puudutasid hallil taevakummil ootamatult punaselt vastukumavat päikest ja kuud. Lauakiik andis neile hüppejõudu ja mullegi uut mõttelendu.

Mis asi on üldse lauakiik, küsite? Mäletate küll, kuidas lapsepõlves leitud palginotile sai asetatud pikem laud ja sellel siis kahekesi kiigutud, kaaludes üksteist kordamööda üles. Lastemänguna on ta tänapäevalgi alles ja selliseid kiikusid, nüüd küll võllile asetatuna, on praegugi lasteaedades. Aga et seesugune kiikumine üksjagu osavust nõuab, siis kiputakse neid muude turvalisemate atraktsioonidega asendama.

Ja tõepoolest, tänapäeval mõistamegi kiikumist eelkõige kõrgete võllkiikede, suurte ja pikkade aisadega külakiikude ja koguni Eesti päritoluga kiikingu järgi. Ometi on sellest ürgsem just laudkiige kasutamine.

Millal kiikumine kevadel algas, ei tea keegi täpselt. Mu kaasa Mikk Sarv kirjutab oma raamatus “Maa=Ilm” regilauludele tuginedes, et “Kiikumise ajaks on kevadsuvi lihavõtte ja jaanipäeva vahel, Lõuna-Eestis varem ja Põhja-Eestis hiljem”. Marju Kõivupuu ütleb, et kiikumisega tehti algust just siis, kui õues oli lumi läinud ja noortes pulbitsev energia tuli välja elada. Kiikumine, nalja ja lauluga, oli selleks hea võimalus. Ta lisab, et tänapäeva rahvas on väga kuupäeva ja sekundiusku, aga vanasti need asjad nii ei käinud, toimetati ikka loodusega kooskõlas. Tõsi, esimene rituaalne vagu võidi künnipäeval künda ka lumehange. Ometi algasid tööd ikka õigel ajal, siis kui maa oli valmis. 

Aga varasemad teated kiikumise algusest on paastumaarjapäevast, mis tänapäevase kalendri järgi on järgmisel esmaspäeval. Ning kuna meie maarahvas alustas pühade tähistamist ikka püha eelõhtul, siis võiksite pühapäeva õhtul oma õuele ühe laudkiigu kokku seada küll. Kuid võite selle maagilise toimingu ette võtta ka urbepäeval, mis sel aastal langeb kokku ka künnipäevaga, 14. aprillil.

Mida loodeti selliselt kiikumiselt – naistele viljakust, õnne ja päikese kiiremat kerkimist ning uue saagi kiiremat valmimist.

Küllap võiks tänapäeval loitsida uue valitsuse kiiremat kokkusaamist. Kõrgemat lendu meie unistustele. Pikemaid ja põnevamaid reise suvepuhkuste ajal. Interneti kiiremat liikumist. Ühesõnaga kõike, millel vaja lennuhoogu ja selle juures tasakaalu saavutamist.

Sest tasakaalu saavutamine lauakiigel on üks oluline asi. Ennustuskiigel enamasti ei istutud, vaid just hüpati, nagu Kaljo Põllu poolt kujutatul.

Kiikumise tavadest on põneva artikli kirjutanud Anu Vissel, kus ta lauahüppamise kohta kirjutab: “Mõnikord veedetud niimoodi hüpates ja paare vahetades terve pühapäev.

Jüri kihelkonnast on näiteks kirja pandud, et üks tüdruk pannud kord pühapäevahommikul uued kingad jalga ja läinud mäele lauda hüppama, õhtuks olnud kingapõhjad läbi. Seega oli lauahüppamine paiguti samasugune hasartne lemmikmäng, nagu /-/ 1980.-1990. aastatel kummikeks. Hüppamine nõudis head tasakaaluhoidmist, jõudu, kiirust ja julgust. Vähimagi eksimuse puhul võis hüppaja lauaga haiget saada või kukkuda.” Vahel olid hüppajate sääred üsna sinikaid täis, kuid eesmärk pühendas abinõu.

Eri paigus mõeldi lauakiikumisele välja erinevaid raskusastmeid, nii näiteks on Jõelähtmel seda sada aastat tagasi tehtud nii: “Ümmargune puu pandi maha ja sinna pääle kolme sülla pikkune laud. Teine inimene teise otsa pääle, hakati hüppama. Sellega kooti kangast. Kui kooti, siis käisid teine jalg teise korra puu kõrvale maha. Kui aga käärimist mängiti, siis käis hüppaja laua pääl ringi“. Eriti osavad pöörasid kangakäärimise ajal end veel õhus ringi.

Enim on lauakiikumise komme säilinud Setomaal, mujal on ta tõesti pigem lastemängudeks taandunud. Ja seal käib ta ikka laulude saatel. Mikk Sarv kirjutab: “Päikese kõrgemale lennutamisega võivad olla seotud nädal enne lihavõtet urbepäeval lauakiigega kiikumine ehk tsõõkatamine, nagu seda Setomaal kutsutakse.

Kaks tüdrukut istuvad kumbki kaksiratsi pika tugeva laua kummaski otsas, millel keskel all on suur ümmargune pakk toeks. Kordamööda tõugatakse üksteist üles kaaludes end maast lahti. Saateks on vahvad urbepäeva tsõõkatamise laulud.”

Alustada võiks siis sel aastal kevade tulekut lihtsama lauahüppamisega: pange laud kivile või ümmargusele palgijupile ja hakake kordamööda üles hüpates ja käsi üles sirutades kevadpäikeselt paluma meile ilusat suve, uusi lapsi ja head aiaviljade kasvu.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.