Oma lapsepõlvest ei mäleta ma seda, et mulle üht või teist taime oleks õpetatud. Need lihtsalt olid, küllap said nad nime rohimisel või mängu kestel või isa ja ema jutu sees.

Aga on üks taim, mida mäletan, et mulle on õpetatud. Nii nelja-viiesena läksime linnavanaemaga maja taha heinamaale tooma ühte taime tema herbaariumi jaoks. See oli jürilill

On vähe taimi, mille lõhn mulle nii teravalt on meelde jäänud, tunneksin ta ära vist unepealt. Aga seda suhteliselt pisikeste roosade õitega taime õpetas vanaema mulle just lõhna järgi.

Aas-jürilill kasvab vesistel heinamaadel ja on poole põlve pikkune – ulatub õitsemise ajal üle muu rohurohelise. Ja kuigi räägitakse, et ta jüripäeva ajal aprilli lõpus juba õitseb, siis maikuus on tema peamine õitseaeg. Tema rohelise püstise varre otsas on pikk õisikutäis risti asetsevate nelja kroonlehega õisi. Algul puhkevad alumised õied võivad meile kevadeti varem kahesilmavahele jääda.

Ja just ristõieline ta on, nagu ka eelmisel nädalal tutvustatud, sama suur kaarkollakas. Vahe ehk ainult selles, et jürilillel on õied roosad, mitte kollased ja kõik lehed meenutavad natuke pihlakalehti, kaarkollakal olid alumised lehekodariku lehed terved.

Imelikul kombel on Lõuna-Eestis seda taime lihtsalt salatiks nimetatud ja salatina ka tarvitatud. Siiski on taim veidi mõru maitsega, aga vitamiinirikas – temaga on vanal ajal isegi skorbuuti ravitud. Rohelised lehed ilmuvad enne jüripäeva ja seega võivad olla kevadised vitamiinipommid.

Vanarahvas pidas seda taime hoolega silmas, sest arvatakse, et kui mõnel aastal on tema roosasid õisi kõikjal näha, nagu tänavu, siis võib see suvist üleujutust tähendada.

Oma vanaisa raamatutest leidsin ka vihje, et jürililledel esineb sageli käosülge. Olete ju küll näinud ajal, mil käole odraokas kurku läheb valgeid käo süljelärakaid?

Tegemist on siiski pisikeste hüppajate – tirtide lastetoaga. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb, et käosülge on meil väga paljudel taimedel, eks igal tirdiliigil on oma meelistaim, mille mahlast tema lapsed selles vahuses pesas toituvad. Aga küllap on just vanarahvale jürilille vaht meelde jäänud.