Kirjutasin selleks korraks valmis pika loo muru niitmisest ja lilleniidu rajamisest, aga viskasin selle arvutisügavusse järgmisi aegu ootama.

Sest üht kirja otsides sattusin täpselt üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstile, mis praeguse looduskaitsekuu motoga – “Igaühe looduskaitse” võilillede niitmata jätmisest paremini kokku sobib.

Ma ei mäleta, kus selle teksti avaldasin, aga looduskaitse usaldusmeeste jälgi sai tookord otsitud ikka mitu kuud.

Ja selle loo pühendan ma meie uuele keskkonnaministrile Rene Kokile lootuses, et just tema käe all muutub meie looduskaitse taas edukaks?

Kuidas siis muuta Eesti looduskaitse taas edukaks, igaühe loodushoiuks?

“Eesti looduskaitse edukuse võtit tuleb otsida minevikust. Looduse kaitsmise muudab edukaks koostöö kogukondadega ja mittetulundussektoriga.

Eesti looduskaitse riikliku süsteemi alg-aegadel, aastal 1936, oli Eesti riigil 1 looduskaitseinspektor ja 588 looduskaitse usaldusmeest.

Nüüd on olukord vastupidine, looduskaitseametnikke on hinnanguliselt üle 2000, aga usaldusisikuid ei ole enam peaaegu järel, vähemalt puudub nende kohta täpsem info keskkonnaametnikel.

Kaheksakümmend aastat tagasi ametisse nimetatud usaldustegelastest olid ligi 70% õpetajad, 17% metsandusliku haridusega metskondade töötajad, enamasti metsaülemad ja 13% kohapealsed seltskonnategelased.

Usaldustegelased pidid tegema võimaluse korral oma ümbruses selgitavat propagandat looduskaitse kohta ja sellisel kujul, et looduskaitse küsimus ei omandaks erilist ametlikku ilmet, vaid oleks rahvale rohkem iseenesest mõistetavaks kohustuseks, nagu ta seni oli olnud mitmegi loodusmälestusmärgi alalhoius, näiteks hiiepuud, pühad puud, ohvrikivid, mälestuskivid… Usaldusmeestele antud “Juhatustes” soovitati, et õpetajad-usaldusmehed moodustaksid oma õpilaste hulgas looduskaitse ringe, korraldaksid õppekäike loodusmälestusmärkide ümbrusse, kus kõneldaks looduskaitse ja selle tähtsusest, paneksid toime looduskaitsepäevi kas oma ringkonnas või kihelkonna piires, peaksid kõnesid ja koostaksid referaate looduskaitse üle, demonstreeriksid pildimaterjali jne.

Metsamehel-usaldusmehel oli soovitatav looduskaitse mõistet sisendada ka teistesse metsateenijatesse, kas või näiteks juba sellega, et metsateenijad oleksid abiks looduskaitset väärivate esemete ülesotsimises, valvamises jne.

Praegu on looduskaitseametnikke: keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonnas, keskkonnainspektsioonis, keskkonnaametis, omavalitsustes ja RMK (kaitse- ja külastuskorralduses).

Täpset ülevaadet, kui suur on looduskaitse ametnike arv ja ametkondade tööshoidmiseks kuuluv rahahulk, ei ole võimalik saada ei keskkonnaministeeriumist ega ka mujalt.  Säästava Eesti Instituudi poolt kümme aastat tagasi läbiviidud uuring näitas aga, et suur osa ametnike ajast on hõivatud bürokraatia ja andmete sisestamisega. Ametnike kaader on enamasti süsteemis töötanud vähem kui 5 aastat – äärmiselt vajalik oleks kaasata suuremal hulgal kogemustega loodusetundjaid ja looduskaitsespetsialiste, kes tegeleksid noorte väljaõpetamisega. Pidevad reformid on viinud kõrgeks kaadri voolavuse.

Endine usaldusmeeste võrk on asendunud mittetulundusühingutega, neid on praegu üle 1000. Kahjuks on üks inimene sageli kümnekonna MTÜ liige ja ühingute võrgustik ei kata tervet Eestit.

Samuti on ka MTÜd väga sõltuvad rahastamisest ning uputatud tarbetusse bürokraatiasse.

Praegune süsteem muudab Eesti loodusväärtused haavatavaks. Loodust kaitstakse pigem paberite järgi ning sageli annavad meie seadused õiguse arendajatele loodusväärtuste kahjustamiseks.

Päris suur osa looduskaitse kinnijooksmisel on ka selle süsteemi loomupärasel soovil kõike (ja hästi keeruliselt) reguleerida. Arvestamata tegelikku vajadust, ressurssi ja teadmistega inimesi.

Lahenduseks oleks:

Esiteks, viia looduskaitse järelevalve kogukondlikule tasandile. Keskkonnainspektsioon peab muutuma karistusasutusest ennetavaks ja toetavaks looduskaitse teostamise vahendiks. Sageli oskab kohapealset olukorda paremini hinnata seal pidevalt elav kohalik elanik, kui linnast kohale sõitnud ametnik. Kaaluda tuleks usaldusmeeste võrgustiku taasloomist, neile motiveerimissüsteemi loomist ja väiksemat tsentraliseerimist.

Teiseks, looduskaitse peab muutuma uuesti looduse kaitseks. Looduskaitse hõlmab kogu meid ümbritsevat, mitte vaid puutumatut loodust, kaitsealasid. Lõpetada tuleks jutt looduslikust valikust ja suutmatusest loodust inimtegevuse tagajärgede eest kaitsta.

Kolmandaks, tuleks riigil üle vaadata võetud rahvusvahelised kohustused, hinnata rahalised ressursid ja inimesed.

Eelpool toodut analüüsides tuleks looduskaitseametkonnas käivitada “Usaldusväärsuse tõstmise arengukava”.

Loodus usaldab meid ja meie peame teda kaitsma.