Punakas narmasnutt

Punakas narmasnutt           Inocybe erubescens

Vaevalt, et tänapäeval enam keegi linna haljasaladelt seeni söögiks korjab, aga meie ühe mürgiseima seenega saab ka linlane tutvuda ja seda juba juuli algusest, aga paiguti isegi varem.

Noori seeni võib oma heleda värvuse ja kelluka kujulise kübaraga vabalt valkjate pilvikute või ka šampinjonidega segi ajada. Noori seeni ilmub meie parkidesse nii Tartus, kui Tallinnas juuli keskpaigani, kuid seen on levinud üle Eesti nii sarapikes, kui salumetsades.

Punaka narmasnuti iseloomulikuks tunnuseks noorematel seentel võib pidada roosakaspunaseid laike, mis tekivad seene mingil viisil vigastatud viljakehadele, aga laigud ei teki koheselt, vaid mõne aja möödudes.

Veidi vanematel seentel näeme rõngata jämedal seenejalal roosakaid narmaid (oleme ju harjunud mõttega, et mürgistel seentel on jalarõngas). Seenekübar kiulise pealispinnaga kollakaspruun ja tüse. Eoslehekesed seenekübara alaküljel pruunid ja seene lõhn tundub meile ebameeldivana.

Vananedes muutub kogu seene viljakeha pruunikaspunaseks – sellest ka liigi nimi.

Linnaparkides kasvava mürgise seene kõigi arenguetappidega saab huviline ennast lihtsalt kurssi viia seega igati oma mükoloogilisi teadmisi täiendada.

Kasvukohtadele looduses me viitasime, aga parkides võiks tähelepanelikumalt jälgida just pärnade ja tammede aluseid ning üks tähelepanek veel: punakad narmasnutid kasvavad vahel just küngastega parkides.

Eluohtliku mürgistuse põhjustab aine nimega muskariin, mis ei hävi seentest ei korduva kupatamise ega teiste teadaolevate seeneroogade valmistamise vahenditega, säilides ka seente kuivatamisel.

Seenemürgituse sümptomid ilmnevad juba veerand tunni möödudes, kuid olenevalt indiviidist võib peiteaeg pikeneda paari tunnini: ilmnevad tugevad seedehäired, rohke higi-, pisara- või süljeeritus. Närvisüsteemi kaudu nägemishäired, vererõhu langus jm. Nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestel võib tekkida lämbumise tunne või koguni shokk, millele võivad järgneda kõige kurvemad tagajärjed. Arstiabi on kergemate nähtude puhul vältimatu.

Seeneline peab olema teadlik, varustatud hea seenemäärajaga, kuid söögiks korjama ikka ainult hästi tuntuid seeneliike (tundmatuid aga eraldi kilekotis täpsema määramise tarbeks).

Kui varematel aegadel otsustasid seenelised sageli seene kena välimuse, hea lõhna ja seenejala ussitamise jälgede järgi, et tegu võib olla söödava seenega (seeneraamatute pildid olid tollel ajal lihtsalt joonistatud). Üks tähelepanek veel: seoses kliima soojenemisega võime leida seeni, mis on lõunapoolse päritoluga, aga meie loodusesse ilmunud, aga võivad osutuda inimestele ohtlikuks liigiks.

Veel säilinud seenemetsad pakuvad metsas hulkujatele esimesi kukeseente, kase- ja punapuravike tagasihoidlikke saake isegi Põhja-Eestis. Südasuvise seeneaja algust ootame juulikuu lõpul.