Valdav osa lindudest on aktiivsed päeval, mistõttu peavad nad suvisel ajal taluma tavatult kõrget temperatuuri. Eriti head füsioloogilised kohastumused on kuumaga toimetulekuks kõrbealade lindudel, kuid arvestades viimaste kümnendite kuumalaineid parasvöötmes peavad ka Eesti linnud kuumaga kohastuma.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud Ornitoloogiaühingu suvepäevadel Palupõhjas kuulutati 2020. aasta linnuks tuttpütt.

Tuttpütt (Podiceps cristatus) on huvitava välimuse ja käitumisega veelind, kes on küll lihtsasti vaadeldav, kuid kelle kohta on teadmised tagasihoidlikud.

Lisaks tuttpütile tutvustavad ornitoloogid järgmisel aastal ka teisi Eestis elavaid pütiliike: hallpõsk-pütt, sarvikpütt, väikepütt ja mustkael-pütt.

Maad katva teedevõrgu kogupikkus on vähemalt 64 miljonit kilomeetrit, aastaks 2050 lisandub tõenäoliselt 25 miljonit kilomeetrit. Kuigi kahtlemata on inimkonnale maanteede ehitamine kasulik, mõjutab selline mastaapsus loodust: hävivad ja killustuvad elupaigad, kaasneb müra- ja valgusreostus ning pidev inimhäiring.

Pidades silmas suurte imetajate ohtlikkust inimelule kokkupõrkel autoga, pööratakse teede turvalisusele üha rohkem tähelepanu. Kuigi teedel hukkub ka teisi, väiksemaid loomi (Kanadas ja USA-s näiteks kokku kuni 340 miljonit lindu aastas), ei pöörata lindude hukkumisele erilist tähelepanu – nemad inimesele ohtlikud ei ole.

Herilaseviu (Pernis apivorus) pesitseb Euroopas. Rändeks troopilisse Aafrikasse kogunevad muidu erakliku eluviisiga linnud parvedesse ning leiavad tee talvituma Maa magnetvälja, maamärkide ja tuulte abil. Kuna liuglemiseks kasutavad herilaseviud tõusvaid õhuvoolusid, otse üle mere nad lennata ei saa, mistõttu on herilaseviudele olulised Gibraltari ja Messina väinad. Mõlemad võimaldavad Vahemerd ületada selle kõige kitsamast kohast.

Herilaseviu / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Keskkonna pideva muutumise tõttu on võimatu öelda, kus asub looduslik tasakaal. Kindel aga on, et suured muutused ei toimu üleöö, vaid algavad väikestest, igapäevastest ja võib-olla tähelepandamatutest. Selliste lühiajaliste muutustega – näiteks mõne kraavi kuivamisega –, mille puhul nihkub vaid tasakaalupunkt ja ülejäänu jääb samaks, kohaneb loodus kiiresti. Kuid seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis tasakaalupunkti väga kiiresti uude kohta nihutab.

Pesa on linnupoegadele turvaline keskkond, kuid soovimatutest kaasüürnikest kõikvõimalikud parasiidid võivad mõjutada poegade kasvamist (pikema loo ektoparasiitide mõjust leiad siit). Parasiidi huvides ei ole peremeest surmata, vähemasti mitte enne, kui ta ise on edukalt oma elutsükli läbinud, sest peremehe surm vähendab kaudselt ka parasiidi enda edukust. Võib-olla just seetõttu ei ole pesades elavad kirbud, väivid ja teised parasiidid linnupoegadele letaalsed, välja arvatud juhul, kui pesas on parasiite rohkelt.

Mitmed lindudele olulised elupaigad on kas hävinud või oluliselt kahjustunud. Näiteks viimase 50 aastaga on Euroopa märgalad kahanenud 50% ning samas rütmis elupaiga hävimisega on vähenenud ka kahlajate arvukus. Täna pesitsevad mitmed kahlajad väikestes, veel säilinud elupaigalaikudes, mis paraku ei pruugi tagada sigimisedu. Seepärast on oluline teada, millised elupaiga omadused mõjutavad säilinud elupaikades kahlajate edukust.

Mustpea-põõsalindudel (Sylvia atricapilla) tuleb Aafrika talvitusaladelt Euroopasse pesitsema jõudmiseks läbida pikk ning ohte täis teekond. Lisaks looduslikele takistustele ootavad neid Vahemere ääres ees salaküttide võrgud ning liimiga määritud oksad.

Mustpea-põõsalind / foto: Uku Paal (www.estbirding.ee)