Kaitsealade sihtkaitsevööndites säilib puutumatu ürgne loodus mis kutsub vaatama puhkajaid. Kuresoo on ürglooduse raamatu objekt (viide) Soomaa rahvuspargis. Pildil soovee neeluauk Leetva rabas

Looduslikult langesid metsapargi puistust välja saared. Puurinde all on piisavalt noori puid, mis aastatega uue kõrge puistu moodustavad. Jalakad, vahtrad ja toomingad moodustavad uue puurinde

Vana metsa koosseisuga okas- või laialehised puistud ei pruugi mõnes kasvukohas enam järgmises põlvkonnas jätkuda või on uue põlvkonna teke ja kasv aeglane, kui uuenemistingimused pole sobivad. Parkmetsade vanades puistutes või nende vahetus naabruses peaks tekkima järelkasvu, et meeldiva koosseisuga vana metsapõlvkond geneetiliselt jätkuks, see tekitab parkmetsa külastajates positiivset meeleolu.

Smolnitsa luitemännik

Maastiku ilmet mõjutab tugevasti puistute liigiline ja vanuseline koosseis, mis paistab silma eriti kevadel ja sügisel. Erivanuselised segapuistud parkmetsades on eelistatumad kui ühevanuselised okas- või lehtpuu puhtpuistud, eelisteks on siin erinevad vanused ja puuliigid.

Kui kasvukohatingimused lubavad, on parkmetsaks ühed sobivamad arukase ja/või laialehiste puuliikide (tamm, pärn, jalakas, künnapuu, vaher) suurema või väiksema osalusega leht- ja okaspuude segapuistud.

Parimaks tervist tugevdavaks parkmetsaks koosseisu poolest on aga väheste arukaskedega männikud.

Lageraie Kalevipoja lingukivi ümber Kassinurme parkmetsas. Lageraie avab vaate mõhnastiku pinnamoele paariks aastaks. Peagi kattub see ala tiheda kõrge võsaga ja tihnik sulgeb maastikuvaate aastakümneteks. Lageraie ei sobi parkmetsadesse

Parkmetsapuistutes tehakse puhkekasutusliku väärtuse suurendamiseks, looduslikuks uuendamiseks ning rekreatiivsete ja esteetiliste omaduste parandamiseks mitmesuguseid raieid. Need tehakse maastikukujunduslikest ja metsakasvatuslikest seisukohtadest ning ohutusnõuetest lähtuvalt, kujundades parkmetsas sobivaid vaateid, teede ja radade ääri ning puhkekohti:

Metsapargi looduslik uuendus: vaher, saar, pärn, kuusk, pihlakas jt. Park on looduslikult uuenev püsikooslus, mida aednikud ja maastikukujundajad veidi suunavad, et puhkajatel oleks mõnusam loodust nautida

Metsapark on tagasihoidliku heakorrastuse ja kujundusega asulasisene või -lähedane metsailmeline park (puuvõrade liitus harilikult >50%), kus on rajatud jalutus- ja/või sporditeede võrk, on vähemalt hädavajalik pargiinventar ning vahendid sportimiseks ja lastele mängimiseks ning toimub regulaarne, kuid mõõdukas hooldus. Metsapargid on asulates, eriti linnades oluliseks rekreatsioonikeskkonnaks ja ka biomitmekesisuse säilitamise kohaks.

Hajaliraie (esimene) seemendusraiejärk: puistut harvendatakse puude seemnekandvuse suurendamiseks ja loodusliku uuenduse saamiseks

Männikute jätkuvaks kasvatamiseks on vaja tagada uuendataval alal võimalikult hea valgustatus. Erineva täiusega hajaliraie alal ja raiestikul on männi kasvu võrdlus näidanud parimat tulemust siis, kui täius võrdub nulliga, st lageraiealal.

Seega rekreatsioonimetsades, kus männikud (mändi puistu koosseisus >70%) või männienamusega puistud peaksid pidevalt kasvama (loo-, luite-, nõmme-, palu- ja rabastuvad metsad), ei pruugi hajali- ja häilraie anda piisavalt kiiresti vitaalset männi uuendust.

Auga puhkemetsa lageraiepõhine uuendamine, millega kaasnes ka metsapõleng

Lageraiepõhine puhkemetsade majandamine ja uuendamine, mida praktiseerib Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) läheb vastuollu metsanduse hea tava ja kutse-eetikaga (viide). RMK juhatuse 10.12.2019 otsusega nr 1-32/97 oli KAH-alade (kõrgendatud avaliku huviga ala) ja ÜKH-alade (üksikisiku kõrgendatud huviga ala) mõisted lisatud RMK asutuse sisesesse dokumenti: „RMK kõrgendatud avaliku huviga alade määramise, majandamise ja seal tehtavatest töödest teavitamise juhend”.

Eesmärgid ja töövõtted puiskarjamaa ja puhkemetsa kujundamisel

Pärast puu murdumist saab (sobivas kohas ja kui ta ei ole ohtlik jalakäijatele) puutüüka jätta parki vaadeldavaks objektiks. Tüügas elustikupuuna pakub täiendavat elupaika mitmetele liigirühmadele. Luua park (2.8.2015)

Puistu ruumiline struktuur:

Taastatud puisniit Keila rohealal, Niitvälja/Tammiku tee looduslikul alal, Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaigas, kus kasvavad eesti soojumikas, sile tondipea, püst-linalehik, mitmed orhideede erinevad liigid (viide, viide)

Kuna Eestis pole teada pikka aega järjepidevalt puiskarjamaana kasutatud alasid (seda pole küll ka uuritud), siis ei saa ka üldjuhul rääkida nende taastamisest. Taastada saab võsastunud puisniitu, mida kavatsetakse kasutusele võtta puiskarjamaana. Sellisel juhul ongi mõistlik toimida nagu puisniidu taastamisel.

Puhkemetsa hooldus võib piirduda teeradade ja lagendike niitmisega ja sealt varisenud okste koristamisega. Harvendust ja võsaraiet tuleb teha vajaduse korral, tavaliselt 3-4 aastaste vahedega. Puistu ja ka lagendike servades tuleks üldiselt säilitada madala võraga puid ja põõsaid.

Juhul, kui heina kariloomadele ega ulukite lisasöötmiseks ei vajata, võib lagendikke niita alles sügisel või ka üle aasta. Tihedamad alad võib jätta hooldamata ning viia sinna ka lehed ja oksad lagendikelt. Oksahunnikud on teretulnud varjepaigad pisiloomadele. Kui sageli külastataval puhkealal ei ole korralikke lõkkeplatse, ei tohiks jämedamaid kuivanud oksi ja raidmeid siiski maha jätta, sest see lausa kutsub lõket tegema.