Saarmas        Lutra lutra

Viimase viieteist aastaga on saarmad oma kevadisi ja sügisesi toitumisalasid mererannikuga laiendanud. Eks seda märkab liivarandades kenasti – jäljerida ja kohati lohiseva sabajälge nende vahel. Taimestikuga randades jääb nende liikumine raskemalt märgatavaks, kui just traanihaisusele roojahunnikule või söödud kalajäätmetele varahommikusel mererannikul ei trehva.

Saarma vanaloomad on üksikeluviisilised kenad kärplased - meie looduse suurimad poolveelised kiskjad. Tõeliselt suurte isasloomade kehapikkus küünib vaksa jagu üle meetri, kuid täiskasvanud isasloomad ongi nii emas-, kui noorloomadest kuni kolmandiku võrra raskemad (umbes kümne kilosed) ning suuremad. Saba pikkus annab lisaks veel üle poole kehapikkusele lisa.

Saleda, voolujoonelise kehakujuga ja lühikeste jäsemetega. Tiheda, kauni, veekindla ning äärmiselt vastupidava pruuni kasukaga. Saarma talvise kasuka ruutsentimeetril kasvab kuni viiskümmend tuhat karva! Lühikese aluskarva vahele jäävad õhumullikesed, seega märgub vaid saarmate pealiskarv.

Tegutsemist alustatakse valdavalt õhtuvidevikus. Kuidas ja mille abil saarmad sogases vees ja pimeduses orienteeruvad? Nägemine on nendel kärplastel vee all päris korralik, kuid jahipidamisele aitavad oluliselt kaasa pikad ja tundlikud vuntsid just vees toimuva liikumise teabe edastajatena. Sukeldumisel sulguvad loomadel nii ninasõõrmed, kui kõrvad ning vee alla jääb saarmas vaid napilt pooleks minutiks. Ujumisel paistavad veest vaid nina ja silmad.

Millest siis sügis-talvel toitutakse? Sisevetes jahitakse veekogude põhjamutta talvituma pugenud konni, limuseid ning jõevähke, meres kalda läheduses liikuvaid kalu. Tavalise öise jahiretkega läbitakse kolm kuni kümme kilomeetrit.

Jõgede jäätumisel liigutakse vastuvoolu, jäävabamatele, kiirema vooluga aladele, vahel väiksematesse ojadesse või allikatoitelistesse kraavidesse.

Ööpäevane toidutarve küünib kilo-pooleteiseni ning selle hankimine karmidel talvedel osutub päris keeruliseks, et ellu jääda. Kevadeks on saarmad kaotanud kuni kolmandiku oma sügisesest kehakaalust.

Tänavused noorloomad veedavad talve emasloomaga koos.

Tegutsemisalad märgistatakse roojahunnikutega: kividel, kändudel, kallastel... Värske hunniku värv on kas must või veidi rohekas, milles võime märgata nii kalasoomuseid, kui luid ning nagu juba öeldud haiseb vängelt traani järele. Vanemad hunnikud muutuvad hallivärviliseks.

Kui lumi maas „katsume lugeda“ talviseid tegutsemise jälgi ning veebikaamera kaudu võib selguda, kas jääga jäetakse rannikualad maha ning vahetatakse toidu puudusel elukohta?

Saarmas