Pudrupäevad

Postitas Looduskalender - L, 16.12.2017 - 12.12
Autorid

Kirja pani Kristel Vilbaste

Foto Nikolai Anisimov

Image
Sisu

 „Eru karon – poiste meesteks vastuvõtmise püha„- kuvavõistluse Uurali rahvaste auhind

Tänavuse aasta Maavalla koja kuvavõistlusel lummas mind kõige enam hoopis idavallast pärit pilt. Ja kuigi esimese auhinna sai Margus Vilisoo droonilt pildistatud Kaali järv, mis jääkaane all helgib kui eresinine silm, siis vaimu ja särinat oli kõige rohkem Nikolai Anisimovi pildis “Eru Karon – poiste meesteks vastuvõtmise püha”. See pilt valiti ka uurali rahvaste auhinna vääriliseks.

Pildil seisab üheksa udmurdi noorukit õlg-õla kõrval reas. Kõigil seljas tumedad joped ja peas tutimütsid, jalas mustad kummikud. Aga ootamatu on see, et needsamad mehehakatised kannavad vööst maani ulatuvad valget põllelaadset rätikut, käes on neil erivärvi plastmass- või plekkkausid, täis isekeedetud putru ja nad hoiavad neid ettesirutatud kätel. Lummavaks teeb pildi noorte meeste sõnulseletamatu kirgas pilk.

Kui seda pilti Maavalla koja auhinnatseremoonial suurelt seinal nägin, siis jäi meelde eelkõige see pilk ja arusaamatus, miks meesteks vastuvõtmise tseremoonial äkki peaks putru keedetama ja pealegi, miks teevad seda mehed? Toidu tegemine on ju ikka olnud rohkem naiste rida. Ja kirjandusest meenub, et suurem osa põlisrahvast ohverdab sellistel puhkudel ohvrilooma, kellelt kohapeal hing võetakse.

Selgust tõi minu jaoks asjasse alles nädal hiljem Eesti Kirjandusmuuseumi aastakonverentsil kuuldud Nikolai Anisimovi ja Eva Toulouze ettekanne selle rituaali kohta Varkled-Borja külas.

Ja tõepoolest, sügaval Vene Fõderatsioonis, toimub igal aastal meie sugulasrahva udmurtide juures kevadise pööripäeva kandis selline riitus, kus üle maa tulevad kokku selle kohaga seotud noorukid vanuses 14-17 ja nad õnnistatakse hiiepaigas täisealisteks. Tõsi meiegi kirjanduses võib leida viiteid pudrupäevale, mis seotud kevade ja lihavõtetega. Aga udmurdimaal ollakse ses osas ratsionaalsed, enamasti satub tseremoonia riiklikule koolivaheajale, mil noorukitel vaba aeg ja võimalik kohale sõita - püha pidada.

Uurijad, kes seda kohapeal kaemas käisid pidid nentima, et naisterahvast teadlane sai osaleda ainult ettevalmistustes ja järgnenud pidustustel. Püha pudru keetmine oli aga ainult meeste asi, nii on ka pildid sellest Nikolai Anisimovilt, kes rituaali läbi tegi.

Aga pudru keetmine algab sellest, et poisid käivad hommikul vara, valged põlled ees, mööda küla kaussidega nagu meie mardisandid ja külarahvas annetab neile pudru keetmiseks kõikvõimalike sobivaid komponente. Ka liha. Pudru keetmiseks peetakse heaks odratangu. Tatar selleks ei sobi, see on must.

Ja siis lähevad noormehed hiie juurde, ehitavad sinna püstkojalaadse ehitise, mis tehakse kättejuhtuvast materjalist, et see pudrukeetmise ajaks varju pakuks. Poisse õpetavad pudrukeetmisel vanemad mehed. Enamasti keedetakse alguses liha, võetakse see siis välja ja keedetakse selles tangud ja muu kraam pehmeks. Oluline on aga see, et lõpus loetakse sellele vaikselt, vaid suud liigutades, peale palved. See on pühade palvetega väepuder. Mis viiakse siis kaussidega välja, nii nagu kuvavõistluse võidupildil näha on ja millest siis ülejäänud küla osa saab.

Loomade ohverdamist ei toimu, aga pudrus leiduv liha on lambaliha. Udmurdimaal arvatakse, et siga on must loom ja kana on seotud lahkunute maailmaga, sest siblib endast kõike tahapoole.

Rituaali lõpus põletatakse vahel ka püstkoda, kus putru keedeti.

Aga oluliseim on see, et sellise pudrurituaali läbiteinud noored mehed oskavad oma tulevastele naistele õpetada, kuidas väega putru ka perele keeta.

On kahju, et meil sellist põlisrahva rituaali säilinud ei ole. Küllap võiks selline mehekslöömine olla noorukite jaoks oluliseks rahunemise ja väärikaks muutumise rituaal. Eriti tänapäevases keskkonnas, kus kuni 20-aastaseid noorukeid sunnitakse päevast-päeva koolipinki nühkima, pidades neid ikkagi lasteks ja ülalpeetavateks. Ja pärast imestatakse, miks 30-aastased mehed ikkagi veel kodust lahkuda ei taha.

Mõningaid soome-ugri rahvaste põlistavasid hakati omal ajal tagasi tooma Vigala Sassi eestvedamisel ja vahel ongi segane, mis on nüüd päris maarahva enda oma ja mis meie naabrite seast sissetoodu. Aga, et me juured on ühised, siis eks ole meie tavad ka kunagi ühised olnud.

Pudrupäevaks on Eestis küll praegu 2. veebruar, mida ka küünlapäevaks nimetatakse. See on talvehari, mil pool toidust oli otsas ja teine pool alles ja mil algab kevadine valguse võidukäik. Ka kevadisel pööripäeval keedetakse suurem ühispuder.

Aga meil toimetavad pudru keetmisel ikkagi peamiselt naised. Tehakse seda suuremas või väiksemas ringis, oluline on teadja, kes tavasid tunneb ja lauluväge koos teistega oskab pudru sisse panna.

Kokkutulevad naised võtavad kaasa kõike, mis pudrusse sobida võiks, aga peamiseks komponendiks on ka meil odrakruup. Oluliseim osa on aga lauluväel, mida katkematult kogu keetmise aja pudru sisse valatakse ja kindlasti ei tohi keegi olla pudru poole seljaga. Selline puder annab õnne ja õnnestumisi, rõõmsat kulgemist meie looduse rüpes.

Ja ka maarahval käib pudru sisse lambaliha. Ei ole selliseid veriseid ohverdamisi, nagu vanasti meie rahva kohta kirjeldatud on. Loomade ohverdamist pole ju ka ratsionaalne kevade poole teha, sest need loomad, kes karja vähendamise käigus hinge kaotasid, on seda teinud juba sügispoolaastal. Kõik, keda kevadeni hoitud, peavad uut karja looma.

Pudrusöömise tava on olnud põline, kruubipuder on üks meie vanemaid toite üldse. Nii süüakse praegugi veel mõnes peres laupäevaõhtuti odrakruubiputru.

Meie peres käib see nii: kõigepealt pese odrakruubid külma, seejärel keeva veega läbi ning siis pane tulele kuuma veega keema. Vett peab olema ohtralt, kolm-neli korda rohkem kui kruupe. Keeta tuleb 10–15 minutit, siis on hea lisada peotäis köömneid ja hästi läbi segada.

Edasi küpsetab puder ennast ise. Selleks otsi vana kasukas või tekk, laota sellele paar korralikult läbiloetud ajalehte, mässi pada kenasti lehtede ja kasuka sisse ning lase kolm tundi seista. 

Siis tee lahti ja söö mõnusalt haudunud putru või, hapukoore või pekikõrnetega.

Tõsi, tänapäeval on hinnatumaks saanud tatrapuder, sel räägitakse olevat tervendav võime.

Kruupide asemel armastatakse üha enam helbeid või mannat, mis võtavad vähem valmimise aega. Aga nii kaob ka toidu valmistamise ajal söögi sisse pandud vaimuvägi.

Jõulueelse jutu lõpetuseks ehk veel niipalju, et jõuluvorst on meil ju ka tegelikult püha rituaalne puder, ta on lihtsalt soolika sisse aetud verega segatud kruubipuder nagu peenemal saksarahval. Minu vanaisa noorusajal 1890ndatel oli see Kuusalu kandis veel ilma vereta valge ja jäme mauk – valge pudruvorst. Kes verepelgurid on, võiks jõulutoiduna endale hoopis valge pudruvorsti teha.