Isase metskitse sarved hakkavad kasvama umbes aastavahetusel, olles kasvuperioodil ümbritsetud pehme velvetisarnase nahaga. Kevadest sügiseni on sokul peas sarved ja sel ajal on sugupooli kerge eristada. Kevadel saavad sarved valmis, vanematel sokkudel pisut varem (aprillis), noorematel hiljem. Aastane sokupoiss võib veel juuniski olla karvaste sarvedega. Seejärel vabastatakse sarved vastu põõsaid ja puutüvesid hõõrudes nahast, misjärel need on valmis sihipäraseks kasutamiseks. Võiks arvata, et niisuguste „relvakujuliste esemete“  esmane otstarve on enesekaitse vaenlaste vastu, keda metskitsel jätkub, aga nii see siiski ei ole. Kiskjad ohustavad metskitsi aastaringselt, aga kõige enam siiski talvel. Aga just siis on sokud sarvitud. Pealegi, kui sarvede ülesandeks jääks enesekaitse, oleksid nad evolutsiooni käigus ilmselt teistsuguse kuju omandanud – piigikujulised sarved ohustaksid ründajat enam kui harunenud. Küll aga on just niisugused, 2-3 harulised sarved ideaalsed turniirirelvad – oma liigikaaslast niisugustega tappa on pea võimatu, küll aga sobivad tugevama selgitamiseks. Sarved kukuvad peast sügisel, vanematel enne, noorematel hiljem.
Muul ajal on emastel ja isastel eemalt vahet teha raskem – kehakaal on neil enam-vähem võrdne, ehkki isasloomad on kitsedest siiski pisut raskemad. See on erinev mõnest sugulasliigist, näiteks punahirvest, kelle isas- ja emasloomade kehakaal võib kordades erineda. Seksuaalse dimorfismi puudumine või esinemine tuleneb liikide sigimisstrateegiast.
Elusat looma on pea võimatu kaalu peale tirida, küll aga jahisaaki. Olen kaalunud enam kui 300 kütitud metskitse ja võin kinnitada, et täiskasvanud looma kaal jääb enamasti 25-30 kg vahemikku, ulatudes harva üle 35 kg. Heas konditsioonis tallede kehakaal ulatub hilissügisel 20 kilogrammini. Et keegi mind Buffalo Billiga ei võrdleks, olgu lisatud, et neist ehk vaid kümnendik oli minu poolt kütitud, ülejäänud olid enamasti Mahtra jahimajandi jäägrite saak.

Tiit Randveer