Hallpea-rähn, emaslind

 

Hallpea-rähn          Picus canus

 

Talvisel ajal söötmiskohti külastavatest kirjurähne oleme juba vaadelnud, külaliste hulka võib sattuda ka hallpea-rähn, aga mitte roherähn ehk meltsas, kellega nimetatut kiputakse segi ajama - roherähnid on meie looduses täiesti haruldusteks muutnud.

Kui suvisel ajal toimetatakse hõredamates looduslikes segametsades, siis talvisel ajal hulgutakse hoopis laiemalt ringi. Nii satutakse ka lindude toidulaudadele, kus nad paiguti võivad olla pea igapäevased. Meie suursaartel ollakse vaid juhuslikud eksikülalised.

 

Hallpea-rähn, isaslind

Juba kirjeldatud kirjurähnidest ollakse „pea“ jagu kogukamad: kuni kolmekümne sentimeetrise pikkuse juures võib lind kaaluda sada viiskümmend grammi. Seljasulestik veidi kollakat tooni samblaroheline, pea, kaela, rinna ning kõhusulestik vesihall.

Must silmamask ja punased silmaiirised, kitsas põskhabemetriip samuti must. Nokk tumehall,  alad kollakalt hallid. Noorlinnudude sulestik on veel kröömike heledamat tooni, aga soost hoolimata sarnaneb välimik täiskasvanud emaslinnu omale.

Vaid isaslinnu laubal märkame punast laiku.  

 

Hallpea-rähn

Kui kohtad hallpea-rähni mõne hõredama metsa servaalal, pargis või vanemal kalmistul, siis polegi tema vaatlemine ega pildistamine eriti lihtne. Tegu äärmiselt tähelepanelike ning ettevaatlike lindudega. Sageli mängitakse vaatlejaga suisa peitust. Kui lind on Sind märganud, siirdub tegelane sageli tüve taha peitu ning toimetab seal rahulikult edasi. Püüad liikuda vaikselt uude asukohta, aga sarnane tegevus kordub uuesti…

Teisi, meie metsades elutsevaid rähne vaatleme arvatavast märtsikuus, kui trummeldajaid on juba sagedamini kuulda.  

Viimaste päevade vaatlused: LINK

Toidukonkurents