Hirvede talveaeg paistab minevat normaalses rütmis, midagi eriskummalist pole hirveplatsil senini märgatud. Kuid kunagi ei tea, sest mõne päeva eest nägi Uno (Uuno on mees, kes metsaelanike hea elu eest hoolitseb) läheduses oleval sihil hundi jälgi. Susi kaamerasilma ette sattumisest jäi puudu vaid paarkümmend meetrit.

Esimesed pullid saabuvad söödaplatsile juba õhtul kella poole kuue paiku ja neid võib siin näha vaheaegadega hommikuni välja. Harvem on siia tulnud hirvelehmad ja vasikad, külmalaine ajal tulid nad kohale suurema karjana koos pullidega ja omaette. Mida aeg edasi, seda sagedamini näeme segakarjasid. Hinnanguliselt käib söödaplatsil kokku umbes 30 erinevat hirve.

Huubert, vana tuttav ja selle kandi vägevamate sarvedega pull, pole kuhugi kadunud ja käib igal õhtul porgandeid nosimas.

Olen püüdnud arvuti ekraanilt infrapuna valguses paistvalt söödaplatsilt lugeda üle Huuberti sarveharud ja jõudnud järeldusele, et see ülesanne on keerulisem kui arvata võis - kord sain harude arvuks 19 siis jälle 18. Ehk lõpuks polegi väga vahet, sest teist nii suurte sarvedega looma pole siin nähtud.

Siiski midagi ennenägematut viimastel päevadel on märgata. Huvitav, et üks 11 haruliste sarvedega hirv tunneb end söödaplatsil eriti mugavalt ja on visanud kõhuli silo kõrvale lebama. Ei lase ta kellestki häirida ja keegi ei häiri ka teda. Teine pull proovis samuti pikutada aga tülinorija tuli maaslamajat puksima ja ajas looma mitu korda üles kuni lõpuks lamajat enam ei toginud. Uus trend hirveplatsil – söön ja nüüd ka magan siin.

Kodukakud on hakanud juba huikama.