Just vanemates kuusikutes tegutsevad laanerähnid leiavad oma kõhutäie metsakahjureid otsides ja puudel tegutsetakse äärmise põhjalikkusega

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn         Picoides tridactylus

Laanerähnid asustavad peamiselt meie vanemaid loodusmetsi, kuhu tänapäevaste metsamasinate ligipääs raskendatud ja nii pole ka laanerähnide elupaiku suudetud veel eriti vähemaks raiuda.

Pesitsejate arvukuseks hinnatakse meil veidi üle kolme tuhande laanerähni paari. Koos talvituma saabunute idast ja põhjast võib talvine arvukus küündida kümne tuhande isendini.

Musträhni ja suur-kirjurähniga võrreldes väiksemad laanerähnid tegutsevad suuremate liigikaaslastega võrreldes vaikselt ja sellist vaikselt iseloomulikku nokitsemist näeme ka videol. Kiiret trummeldamist võime kuulda mõlemalt sugupoolelt.

Laanerähnid kuuluvad omaette „kolmevarbaliste“ perekonda - teistel rähnidel on varbaid neli.

Oleme harjunud, et rähnide sulestikus võib märgata punast (v.a. väike-kirjurähni emaslinnul). Laanerähnide sulestikus see värv puudub.

Laanerähn ( www.loodusemees.ee )

Isaslinnu tunnuseks on kollane „mütsike“ pealael, emaslinnu musta-valgekirju pea sulandub sulestikuga.

Laanerähnil võib olla pikkust kuni veerand meetrit, kuid kaal jääb neil alla saja grammi.

Tumedamas sulestikus eraldub hele seljatriip, küljed ja rind pikivöödilised.

Tugeva, aga lüheldase nokaga abil otsitakse nii kahjurmardikaid, kui nende vastseid või tõuke ja talve eest peitunud ämblikke. Sügiseti on linde märgatud pihlakatel marju söömas, talvisel ajal kuuseseemnetest toitumas.

Kus laanerähne on vaadeldud: LINK