Pasknäär                 Garrulus glandarius

Suur-kirjurähn       Dendrocopos major

Hommikusööki tulevad mõlemad võtma teravilja-rasvapallile, et pika ööga tekkinud nälga kustutada.

Suur-kirjurähn toimib konkurenti märgates samuti nagu inimese puhul – jäädakse puutüve taha peitu ja hiilitakse alustuseks läheduses liikujat.

„Punase mütsiga“ rähniisand tuleb suuremat söömakaaslast uudistama ja meil omakorda hea nende lindude suurusi omavahel võrrelda. Pasknääril jagub kehapikkust umbes kümne sentimeetri võrra enam - olles veidi üle kolmekümne sentimeetri pikk ja kaaludes ka väiksemast poole rohkem ehk sada seitsekümmend  grammi.

Kui päevasel ajal käib rähn harjumuslikult sama pakutava toiduga keha kinnitamas, siis pasknäär on enese jaoks avastanud viimastel päevadel, et päevalilleseemneid tasub omale ka peidupaikadesse varuda.

Lugesin huvi pärast paaril korral üle palju siis pasknäär suudab seemneid kaasa nokkida? Kogus polnudki eriti väike: kui tammetõrusid mahub pasknääril venivasse söögitorusse vast viis, siis päevalilleseemneid üle poolesaja…

Kuidas see tark ja kena vareslane omale rahvapärase nime saanud on?

Veel poole sajandi eest oli maapiirkondades hobuvankriga liikumine täiesti tavapärane, seega ka hobusepabulaid külateedel. Näär võis saada oma „eesnime“ sest tuustisid talvistel lumega kaetud reeteedel hobusepabulatest seedumata kaera ja kirju sulestikuga suurt, aga ettevaatlikku lindu võis juba päris kaugelt märgata.

Pildi napsas IceAge, LK foorumist