Kas sa kanepilindu oled juba kuulnud? Aga laulurästast?

Eingereicht von Looduskalender - Fr., 01.05.2020 - 11.11
Autorid

Meelis Uustal, suvise aialinnupäeviku koordinaator, www.eoy.ee/aed

Foto Arne Ader

Kanepilind

Kanepilind ( www.loodusemees.ee )

Textkörper

Praegu on kätte jõudnud see üürike aeg, kus kõik Euroopas talvitanud rändlinnud on pärale jõudnud igasse metsatukka, aga suurem osa Aafrika linde on alles saabumata. Nädal veel ja siis muutub hommikune linnukoor nii valjuks, et liikide eristamine hakkab tõesti raskusi valmistama. Siin on aga seitse lindu, keda võib praegu paljudes aedades kohata ja laulmas kuulda. 

Laulurästas. Laulurästa laul on pausidega, korrates fraase, nagu „kiri-küüt“ või „Tiit teol“ mitu korda järjest. Laulukõla sarnaneb musträstale, kuid musträsta pausideta flöödilaulu ei saa sõnadesse panna. Praegu on laulurästas õhtul pimedas üks viimaseid lauljaid. 

Punarind. Punarinna kõrget sidinat on raske sõnadesse panna, aga laulu tämber on küllaltki omapärane ja eristub teistest. Punarind on ka väsimatu „tiksuja“, mis teinekord muutub lausa tärinaks. Laulurästast ja punarinda on praegu hea kuulata pärast päikeseloojangut. 

Väike-lehelind. Väike-lehelinnu silk-solk on ilmselt üks lihtsamini äratuntavaid laulusid. Kui kohtad lehelindu aias tegutsemas, siis välimuse poolest on meie lehelindusid väga keeruline määrata, kuid laulu järgi saab teda hõlpsasti eristada salu-lehelinnust ja mets-lehelinnust

Kanepilind. Kanepilinnu laul koosneb viledest, vurinatest, mille vahele põimib "didak" häälitsust. Kui sul on noor kuusehekk, siis ta on seal kindlasti platsis koos rohevintide, talvikeste ja kohe-kohe saabuvate väike-põõsalindudega. 

Ohakalind. Ohakalind näitab oma kirjut ja hästi äratuntavat sulekuube kitsilt ja kaugelt. Aga teda on hea ära tunda iseloomuliku kutsehüüu järgi – „tikelit-tikelit“, mida ta ka oma kena laulu sisse põimib. 

Talvike. Talvikese laul, mis juhatab „siit-siit-siit Rii-ga!“ kostub põlluservas asuvatesse aedadesse märtsist kuni kesksuveni välja. Hekkidesse ja kraavivõsasse jääb ta meelsasti ka pesitsema. 

Võsaraat. Mulle meenutab võsaraadi lauluvidin käbliku oma, kust on hoogsus ja „pauer“ pisut kaduma läinud. Aga see ei muuda tema laulu vähem ilusaks! Võsaraadiga saab kohtuda pigem metsaservas asuvates aedades.

Usinaid lauljaid on loomulikult veel ja iga rändeööga saabub neile lisa. Näiteks must-kärbsenäpp on juba jõudnud enam kui 80 aeda. Ilmselt juba sel nädalavahetusel kuulevad paljud oma sirelipõõsas kludistava lauluga väike-põõsalindusid ja aia taga metsast Eesti üht tavalisemat haudelindu, salu-lehelindu. Ja nagu ikka: kui kohe lindu ära ei tunne, siis telefoniga pilt või helisalvestus aitavad hiljem määramisele palju kaasa.

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.