Murakas

Eingereicht von Looduskalender - Sa., 18.07.2020 - 10.10
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Bild
murakas
Textkörper

Räägitakse, et tänavu on üle mitme-setme aasta taas üks hea muraka-aasta. Aga nii nagu see hea muraka-aasta algas vagusi, nii on ta tegelikult lõppenud. Mu sõbrad ütlevad, et  kandsid viimaste nädalate jooksul soost välja tubli naiste seljakotitäie murakaid pärast paaritunnist rabajooksu. Nii umbes 10 kilo neid väärtuslikke marju õnnestub heade murakakohtade teadjatel ikka korjata.

Murakakorjamine on midagi, mille erilisust me oma soome-ugridest suguseltsiga jagame. See on midagi, mida ainult põlisrahvad mõistavad. Kellel on esimeseks murakamaitseks suus lapsepõlves söödud murakakompott vahukoorega, kellel põhjapõdraliha murakamoosiga, kellel Lapponia murakalikööri maitse eluaeg suus. Ilus ja kuldne on neist marjadest valmistatud toit, meenutades oma välimuselt õigeveidi kuldset kalamarja.

Kuldne kalamari

Kuldne kalamari

Tõsi meie rabamurakal on ka endal üksjagu sugulasi – meilgi kasvab üksikutes paikades - Kaansoos ja Endlas roosade õitega mesimurakat, mille valminud mari veelgi mesisem on, aga siin ei leia nad sageli teist endasugust ja jäävad tolmendamata ja marjatuks. Murakal on vaja nii isas- kui emastaime. Aga kaugel põhjapool, kust ehk meie mesimurakad pigem sisse toodud on, saab ka mesimurakaid korjata.

Muraka natuke kaugematest sugulastest on meile hästi tuntud põldmari ja vaarikas, mis sama head moosimarjad. Lillakas, samuti üks ladina keeles Rubuse perekonna võsuke, millel vaid pisike punane marjanups, on üsna maitsetu. Kitsemurakat, mille mustjaid marju mujal Euroopas noppida saab, kasvab meil vaid üksikutes paikades.

Aga tulles tagasi rabamuraka juurde – õitseb see ainult rabas turbapinnal kasvav taimeke mai lõpus ja juuni alguses. Tema ilus roosõielise õis hakkab pruunrohelisel rabapinnal hästi silma. Osadest õitest saab tulevane mari, osad annavad ainult oma kollast õietolmu. Mõnel aastal aga ei trehva nad päris samal ajal õitsema ja nii on marju juulikuus ka vähem.

Ja siis on ka kolmandat sorti murakaõisi – need, mille süda on must. Must on ta seetõttu, et marjaalge on saanud sügava öökülmanäpistuse ja temast ei saa enam kunagi ilusat kuldset marja.

Mõnel aastal ongi neid mustasüdamelisi nii palju, sest viimased öökülmad on meil just muraka õitsemise aegu ja kogu saak ikaldubki. Nii on meil ikka terve hulk inimesi, kes murakast midagi pole kuulnudki.

Aga need, kes murakasaladust oma südames kannavavad, teavad, et mõnel aastal leiab suuri marju lagedal kasvavate kurruliste roheliste lehtede vahelt. Aga eelkõige leiab teda ikkagi puisrabast, kus külmad nii möllama ei pääse.

Murakakorjamine pole kerge töö, seetõttu on tema turumüügihind ka ülikõrge ja see ei lange kunagi alla 20 euro kilost.

Murakal

Murakal

Murakale tuleb minna varahommikul, vahel isegi kell 5, sest keskpäevast hakkab juuli keskpaigas päike nii valjult särama, et raba kuumas kotis ei pea inimesed tammumisele vastu. Ja nii nagu mustikalgi käimine pole meelakkumine, sest iga mustikalehe all on sääsk, tuleb iga murakamarja eest ohverdada veretilk – selle võtavad parmud, haugates kaasa ka suure tüki nahast.

Aga kes suudab hommikuse une, päevase palavuse ja parmurünnakutega võidelda, on võidumees. See viib kaasa suure korvitäie marju.

Murakapaikadest on paljud paremad kohad tänapäeval hävinud, sest soode kuivendamisel võeti kasutusele just soode äärealad, kus murakad kasvavad. Nii ei teagi me sageli, kuhu marjade järgi minna. Minu lapsepõlve murakapaigast on saanud tänaseks loodusreservaat, kuhu inimene enam astuda ei või. Ülikooli järel käisime murakajooksul Laeva rabas. Aga suur Tartu linn on neil paikadel nüüd taga ja laudteedki viivad poolele teele. Koore riisuvad siiski igal aastal need, kes ootavad, millal piiranguvööndid 1. juulil lahti lähevad, et siis kohe pooltooreid marjanupse korjama tõtata. Sellistest marjadest ei saa head moosi ega midagi kompotilaadsetki. Marjad küll valmivad omajagu järele, aga sel aastal katsetasin, mis sai lapsele teisel juulil korjatud pisikestest punnidest. Nad viskasid nädala jooksul lahti küll “marjasaba” ja muutusid tasapisi oranžiks mädapeaks, aga sellel marjal polnud magusust ja nad jäidki väikseks. Murakas ei valmi õhust ja armastusest – ta tõmbub vaid lõdvalt kössi. Nii et murakate järgi tasub minna meil enamasti 10. juulist, seda siiski vastavalt kasvukohale ja järgmise nädala lõpuks peaks murakate korjamise aeg läbi saama, enne aastat midagi juurde ei tule.

Aga murakalkäik on hoolimata vereimejatest alati eriline, nuusutage sisse seda raba kirbet lõhna. Veel ei õitse kanarbik, aga murakakohtades kasvab kindlasti sookailu, mis mõnel inimesel pea valutama paneb, aga hea asi peabki kaitstud olema.

Nii et kes veel murakal pole käinud, siis homme on viimane aeg seda tänavu teha. Aga võtke kaasa vettpidav nõu, marjad on juba poolpehmed ja neid tasub rabast korjata juba puhastatult. Veel kõvade marjade jaoks piisab vöö külge seotud kilekotist. Aga pigem on saagiks need tõelised pehmed murakamammud.

murakad

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.