Mida pimedam aeg, seda rohkem on meie vanarahvas muinasjutte rääkinud. Meie metsamuinasjuttude kohta on Risto Järv isegi igavesti paksu raamatu kokku seadnud. Aga muinasjutud pole miski, mida enam juurde ei teki. Olen teile Ilmaparandajas rääkinud soomlaste metsamuinasjutust – kuidas maailmapanga laenuks teise ilmasõja järel metsad lagedaks raiuti ja mis siis sai. Täna räägin aga uuema aja Eesti metsamuinasjutu, metsatöösturite maailmast.

„Hakanud kord üks tubli mees metsarahvale suppi keetma.

Pannud välja suure hulga raha, kes pakub välja parimad retseptid, millega metsarahvas ära toita.

Tulnud targad seitsme maa ja mere tagant. Närisid puruks mitmed pliiatsid, kitkusid pead karvutuks, aga lõpuks sai peo retseptiraamat valmis.

Raamatu nöörimine

Sain hiljuti sugulastelt mitu kasti põnevaid vanaisa raamatuid. Raamatud on olnud pidevas “töös”, neid teatmeteoseid on tuhandeid kordi lapatud, nad on olnud kasutuses juba sada aastat. Ja need raamatud on üllatavalt hästi säilinud. Kaaned on enamasti hästi kinni ja rebenemisigi pole.

Kuid mul on kodus antikvariaatidest ostetud raamatuid, mil köide lahti ja lehed räbalad.

Sel sügisel see siis juhtus, et minu kodukoha lähedusse ilmusid lusitaania teeteod. Ja kuigi ma olin juba pikemat aega jälginud, kuidas teated Tartu ümbrusest lõõga aina koomale tõmbavad, tuli see ikka ehmatusena.

Suured kakakarva volaskid asfaldil liikumas, üks laiaksastutu lebas ka mitu õhtut maas ja kohe ilmusid tema sugulased ja vennad teda endale kõhtu manustama. Muidugi, ma ei tea, kuipalju on nendel juttudel alust, et Euroopas lusitaanlased ka pesas olevaid väikseid linnupoegi nahka panevad, aga õudne tundub see küll.

Millegipärast on mul juba kolmandat sügist järjest septembrikuus hästi aktiivne kirjutamisaeg. Aeg, mil unustad ära õuemineku ja loodusenautimise. Aga siis, kui peas on kõik mõtted ja ideekatked end lõplikult sasipuntrasse keeranud, istud autosse ja sõidad nii kaugele metsa kui saab, et kiiresti ei oleks võimalik tavareaalsusesse naasta. Põgened.

Põgened kaugustesse, otsima “midagi”. Midagi, mis aitaks lahendada kõik puntrasse jooksnud olukorrad. Küllap olete sel koroona-aastal tundnud sama, mis minagi. Sest inimeste jalajälgi on nüüd kogu Eesti metsaalune tihedalt täis.

Tšornobõli katastroof

Üks tont käib ringi mööda Eestit – tuumatont.

See tont alustas oma ringkäiku Eestis juba 1960-ndatel, kui tuumajaama asupaigana jäi nõukogude energeetikutele silma Võrtsjärv. Tookord pääsesime tuumajaamast tänu järve veevaesusele ja tuumajaam ehitati Sosnovõi Bori, 70 kilomeetri kaugusele Eesti piirist, mis pole siiski hea, sest tuumajaam on just sedasama tüüpi, mis plahvatanud Tsernobõli tuumajaam.

Sel suvel sattusin mitme minu jaoks olulise vana pühapuu juurde. Kõige hingelähedasem neist Pühajärve sõjatamm. Kas mäletate veel möödunud sajandi lõpukümnenditest, kuidas Lõuna-Eesti klassiekskursioonil pidi just selle puu juures ära käima?

Nüüd tuleb selle puu juures pisar silma. Sajandivahetusel Pühajärve puhkekodu arendanud ärikad otsustasid hoolimata looduskaitsjate vastuseisust puu juured läbi kaevata ja nüüd on puust püsti veel viimased oksaharud, igal sügisel anname tormidele veel ja veel ühe haru. Ja nii hääbub vana ja Eesti vabaduseihale pühendatud puu.

Joogivee allikate puhastamisest rääkisin teile juba juunikuus, aga tahaksin teema uuesti üles võtta. Nimelt juhtus ühel augustikuu päeval nii, et maal heina niites tahtsid parmud ära tappa ja otsustasime tütre Aotähega nende eest jooksu pista. Mitte päris nii nagu vanasti kari kiini jooksis, aga üsna samamoodi. Laadisime kogu varustuse peale ja andsime autole käsu üles otsida väike kena kohakene – Värska. Nädal varem olin Facebookis näinud ülesriputatud pilte kordatehtud Värska allikast ja seda ilmaimet tahtsin oma silmaga näha.

Värska allikas

Kaev. Autor/allikas: ERR

Ma olen sündinud ja üles kasvanud väikelinnas. Sellises, kus igas õues oli kaev, veevärk oli olemas eelkõige “mugavustega majades”. Hoolimata kõigist ponnistustest minu lapsepõlvekodu selliseks ei saanud. Ja kuigi meil oli köögis olemas isegi kraanikauss, oli see vaid heitvete ärajuhtimiseks. Vett sellest kraanist kunagi ei voolanud, kuigi aegajalt käisid asja katsetamas spetsialistid ja trepi kõrvale kaevati isegi mingi uus kaev. Põhiliseks probleemiks oli see, et vesi oli nii pruun ja lõhnas halvasti, et see oli kasutamiseks kõlbmatu. Ma ei tea siiani, miks see nii väikeses linnas nii oli, kus veeprobleemi tegelikult olla ei oleks tohtinud. Tõsi, ka lähikonnas on mõned allikad, mis suure väävlisisaldusega.