Lugu hiirvaikusest ja kaelushiirest

Submitted by Looduskalender on Fri, 04.10.2019 - 10:10
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kaelushiir lehesajus 

Kaelushiir lehesajus www.loodusemees.ee )

Body

Ma ei tea, kes mõtles välja sõna “hiirvaikne”, aga selge on see, et see inimene pole kunagi ühegi hiirega ühes toas maganud.

Nädalavahetusel maamajja jõudes sain ma aru küll, et olen taas seltsilised saanud. Kellegi usin käpp oli laua peale kuivama jäetud tassitäie herneseemet mu kummikusse kandnud, kaunistanud hammastega ära Palmolive seebi ja löönud karva läikima ka vaasi toodud astelpajumarjadega.

Kui “köömneread” koristatud, siis olin siiski sunnitud hiirelõksud ülesse panema, sest selle tegelase vanem sugulane üritas eelmisel aastal klaveri pedaalide alla hakata närima oma uue kodu sissepääsu. Viimasel hetkel sain kinnisvara siiski enda omaks kuulutatud ja ukse pitseeritud.

Selleaastane tegelane tundub olevat samasugune muusikasõber, sest ei häbenenud ta ka päise päeva ajal trummihelide saatel mööda inimrohket tuba ringi silgata. Aga järgneval hiirvaiksel ööl ei plaksunud hiirelõksud, vaid väike hall tegelane üritas pimeduses lauale toitude peale pandud pesukausse ära nihutada. Seda tegi ta sellise innuga, et jäi mulje, et köögis toimub ratsavõistlus.

Kaelushiir on tegelikult ilus suurte kõrvadega hiireke, kes umbes tikutoosi pikkune ja saba on tal veel kaks kehapikkust pikk. Pruunika selja ja valkja kõhualuse ning kollase kurgualuse kaelusega hiireke.

Aga väga ablas. Või õigemini suure kogujahingega. Tassitäis herneid pole tal mingi asi kokku kanda, aga tal on ka mitmekiloseid aitasid.

Tavaliselt on mul hiirte reguleerijaks majas nirk, aga sel aastal pole ma teda veel näinud.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.