Töötegemised

Submitted by Looduskalender on Sun, 17.05.2020 - 10:10
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Põnev kurgipeenar

Põnev kurgipeenar ( www.loodusemees.ee )

Body

Uus reaalsus on see, et paljud on sel aastal hakanud potipõllumeesteks või kanapidajateks. Hool kellegi eest toob aga kellast kellani töötanud inimesed tagasi tegelikkusesse, olukorda, milles elavad põllumehed iga päev. Me ei saa peale tööaja lõppu keerata kasvuhoonet lukku ja minna tuppa telekat vaatama, kasvuhoonesse väljaistutatud taimed tahavad öökülmade vastu kaitsmist ka siis, kui kell on üle südaöö. Kanu noolima tulnud rebast tuleb tõrjuda ka siis, kui uni oleks kõige sügavam. Me ei saa jätta kanakesi söötmata ja taimi kastmata pelgalt sellepärast, et algasid puhkepäevad.

Hool elusorganismi pärast kohustab.

Taimekasvatuses ja loomapidamises on siiski väheke ka algaja õnne, kuid esimestel aastatel tuleb enamasti õpperaha maksta. Nii jäävad tänavu tõenäoliselt tomatisaagist ilma need, kes liiga vara taimed välja istutasid. Looduses on lihtsalt omad seaduspärad, mida peab jälgima ja kuigi ilm paistis juba märtsis nii soe, siis öökülmi tuleb Eestis tavaliselt veel ka juuni alguses.

Kuidas vanarahvas on liigset tormamist ravinud? Ei olnud ju vanal ajal isegi laupäev puhkepäev. Samas ei saanud endale toidu hävinemist lubada.

Aegade jooksul kujunes välja rahvakalender. Vanemad ja kogenud inimesed teadsid, mis päevast midagi tegema hakata ja omast kogemusest lisati üldtuntud tähtpäevadele juurde paikkondlikku omapära, nii ei ole Lõuna-Eesti üleskirjutused kevadel kehtivad Põhja-Eesti merekülma aladel ja sügisel vastupidi. Lisaks on ülestähendused sageli nihkes 14 päeva kalendrimuudatuse tõttu, vahel pole ajamuutust õigesti tõlgendatud. Nii et väiksematel tähtpäevadel on sageli nihked sees.

Aga enamvähem võib öelda, et kevadisel maarjapäeval pandi talvetööd varna, aprilli esimesel päeval – karjalaskepäeval lasti kari välja ja künnipäeval 14. aprillil alustati põllutöid. Neid esimesi tegemisi oli veel nii vähe, et hakkama saadi oma perega, aga jüripäeval - 23. aprillil toodi suvilised ja karjased majja. Veel on selgelt talletatud, et lõunamaa vilju – kartuleid, kurke ja tänapäeval kõike muud, ei viidud õue enne maikuu keskpaika, olid siis märkideks toominga õitsemine, kuldnoka munakoor või “tummade” laul järve kohal. Just need märgid on maakodude põllunduses ülitähtsad.

Ja tänavuse suure sagimise ja peenramaade laiendamise käigus olete küllap hakanud tundma ka väsimust oma kontides, vahel isegi tüdimust. Tööd on nii palju rügatud, et tahaks puhata ka.

Samas ei saa nüüd enam alustatut katki jätta. Ka selle oli vanarahvas lahendanud rahvakalendri tähtpäevadega. Pühapäev oli see päev, mis oli nii püha, et sel päeval lihtsalt tööd ei tehtud. Kirikule lähemad inimesed käisid sel päeval kirikus, mehed ka kõrtsis. See päev oli sotsialiseerumiseks, puhkuseks. Mitte põhitöölt maakodusse põllutöödele sõitmiseks. Inimesed oskasid puhata. Aga ka sel päeval ei jäetud loomi ja taimi omapäi, neid talitas pererahvas omakesksi. Kusjuures just kevadepoole anti raske nädalatöö vahelt palju puhkepäevi just pere naispoolele – soovitati neil käia kasvõi kõrtsis naistepuna joomas.

Loomulikult oli ka neid peresid, kes piitsutasid ennast ja töölisi takka, aga tasakaalukus tegemistes tagas edu. Liigse rabamise tulemused on hästi kirja saanud Tammsaare raamatutesse.

Paljude rahvakalendri tähtpäevade teadmiste hulka on seepärast aja jooksul lisandunud mingi töö tegemise keelud. On need siis välja mõelnud laisemad inimesed või ikkagi targad, kes nägid ületöötamise kahjulikkust.

Paljud rahvakalendri pühad langevad pühapäevadele, aga enamasti maikuus on neli sellist püha, mis järjestikustel neljapäevadel ja mis oma keeldudega annavad võimaluse puhata ka poole nädala tagant mitmetest rasketest kevadtöödest.

Tuleval neljapäeval on päev, mille nimeks on maa hingamispäev ehk suur ristipäev, ristirahvas nimetab seda Jeesuse taevaminemispühaks. Maarahva jaoks on see maa hingamise päev, kus tuleb hingamist anda nii maale kui kõigele, mis maast kasvab ja elu saab.

Eelmisel neljapäeval oli leheristipäev. Kaks nädalat varem neljapäeval - linnuristipäev. Kolm nädalat varem aga tuuleristipäev.

Ka leheristipäeval, mis nüüd möödas, ei tohi maast kasvajaid ja toitujaid mingil kombel häirida. Neile tuleb anda hingamist. Kes seda keeldu rikub, näeb suvi läbi hirmsat vaeva küll umbrohtude, võsakasvu ja kõige kasvavaga.

Leheristipäevast nädal varem on linnuristipäev – sel päeval okste ja lillede murdjale ning maa häirijaile arvati linde igatsugu kahju ja meelehärmi tooma. Rästad söövad marjad ära, kull viib kanad ära, linnud reostavad auto- või majaaknad…

Esimene ristipäevadest on tuuleristipäev. Sel päeval maa ja maastkasvajate segajaile tuleb palju tuulekahju aasta jooksul – tuul lõhub aknaid, murrab metsa, tõmbab läbi ja teeb kõike muud mõeldamatut kahju.

Suurel ristipäeval järgmisel neljapäeval, ei tohi maad kaevata ega künda. Samuti ei tohi murda ühtki oksaraagu, noppida lilli, häirida linde ega loomi.

Sel päeval tõmbas Maa hinge. Tõmmake teie ka!

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.